Tere! Ma olen hädas oma 4-aastase tütrega, kes pidevalt ropendab või kasutab ebameeldivaid väljendeid, nagu nt: " Ma ei taha sind, mine ära, paha oled, vastik emme, ma ei taha sinuga rääkida, vihkan sind jne". Sõimab ka minu külalisi või lihtsalt võõraid, kes talle ette jäävad. Kindlasti on ta kuulnud nii kodus kui ka külapeal "koledaid sõnu", kuid nüüd teadlikult püüan ise neid vältida ja pööran tähelepanu ka teiste kõnemanöövritele lapse kuuldes, kuid siiski, lapse "iga teine" sõna on ropp (sina oled ..., tema on..., see tegevus on..., jne). Ei oskagi kuidagi käituda sel hetkel, ei tea, mis oleks õige ja mis vale. Tunnen end väga ebamugavalt eriti võõraste ees, siis ütlen, et "Kallis nii ei ole ilus rääkida", kuid sellest laps saab hoogu aina juurde. Mis võiks olla lahendus? Tänan!
Saan aru, et tahaksite mõista, mis toimub teie pisikese tütrega, kes ropendab ja kasutab tõrjuvaid ja teie jaoks ebameeldivaid väljendeid. Soovite ideid, kuidas võiksite käituda oma tütrega nii, et lõpeks see ebamugavus.
Üldiselt võib öelda, et laps käitub halvasti, kui ta tunneb end halvasti. Lapsed alles õpivad oma emotsioone tundma ja nendega toime tulema. Negatiivsed emotsioonid annavad meile tavaliselt märku, et meil on mingid olulised vajadused rahuldamata või on midagi, mis meile kohe kuidagi ei meeldi. Küpsete täiskasvanutena oskame oma vajaduste eest tavaliselt hoolitseda ja kasutada sõnu, et teistega oma tunnetest rääkida. On üsna tavaline, et lapsed selles vanuses, ei oska veel end väljendada ega ka mõista. Laps vajab vanema abi, et õppida oma emotsioonidega toime tulema.
Kui laps on vihane, nutab või tõmbub näiteks omaette, siis võib tihti järeldada, et tal on probleem. Kui lapsel on probleem ja ta kogeb tugevaid tundeid, siis esimene ja kõige võimsam abistamisvõimalus on lapse aktiivne kuulamine. Näiteks võib öelda: „Mhm, ma näen, et sa oled päris vihane… sulle ei meeldi, et....“ Aktiivne kuulamise eesmärk on proovida last mõista ning anda ka lapsele teada, kuidas te temast aru saate. Vahel tuleb rahulikult mõnda aega kuulata enne, kui on võimalik aru saada, mida laps tegelikult kogeb ja tunneb. Ema võiks olla ideaalis nagu suur mahuti, kes mahutab ära need tunded, millega lapsel on raske hakkama saada.
Kirjast saan aru, et teie laps väljendab peamiselt viha. Viha kohata võib öelda, et selle all on alati mingid muud tunded – pettumus, kurbus, hirm, süü, häbi, alandus, suur igatsus jne. Hea on püüda mõista viha alla olevaid tegelikke tundeid. Laps on eraldiseisev väike inimene ja tal on oma tunded ja oma vajadused. Kui laps tajub, et täiskasvanu saab tema tegelikust murest aru ja püüab mõista (mis ei tähenda automaatselt järeleandmisi!!!), siis tavaliselt laps rahuneb ja ta võib ise pakkuda oma murele mingi muu lahenduse.
Olen kogenud, et aktiivse kuulamise kasutamine laste murede puhul võib teha lihtsa vaevaga üllatavaid imesid. Kui tahate aktiivsest kuulamisest rohkem teada, siis soovitan kahte head raamatut – Th. Gordoni „Tark lapsevanem“ ning E. Mazlish, A. Faberi „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid“ (http://www.print.ee/). Gordoni perekoolis õpetatakse mitmeid oskusi, mis aitavad hoida peresuhteid vabana liigsetest pingetest, hinnangutest, solvangutest. Tihti on inimesed hädas sellega, kuidas muuta armastavad tunded armastavateks tegudeks ning kuidas saada hakkama oma tunnete ja rahuldamata vajadustega teistele haiget tegemata. Loodan, et leiate sobiva viisi, kuidas aidata oma tütrel õppida oma emotsioone sügavamalt tundma ning neid väljendama enne, kui ta muutub vihaseks.
