Mure järgmine: avastasin eile autost oma 6-aastase poja joonistuse, kus oli peal surnuaed koos hauaplaatidega ?! ja hauaplaatide peal tema enda nimi, siis ühe raamatutegelase nimi ning kahe lasteaiakaaslase nimed, kellest 1 on selline, kes pidevalt kipub teda lööma või temaga võidelda tahtma..kodus on meil lood sellised, et on peresuhete tõttu ka pingeid samas kõige suurem tüli viimasel ajal mehega, oli meil alles pärast seda, kui ta sellise pildi joonistanud oli..kas võib olla tegemist mingi tunnete peegeldamisega? Uurisin ta käest, et miks ta sellise hirmsa pildi joonistas? Tema enda hauakivi peal oli kirjutatud väike ... 4 a. mul tulid õud ja hirm peale ausalt öeldes. üldse on laps viimasel ajal muutunud .. haugub vastu, ja esimest korda tuli ka lasteaiast kasvatajalt sõnum, et ta on vastu rääkinud. Aga see oli samas enne kui meil kodus pinged tekkisid. Pigem ütleks, et pinged tekkisidki kodus seetõttu, et lapsed (meil on ka teine noorem) ei jää jälle õhtul rahulikult magama ning toimub üks paaritunnine jama..ja see väsitab ja võtab viimase jõuvaru välja, ning seepärast ilmnesid ka pinged paarissuhtes.
aga mida veel soovisin selles valguses mainida, et eelmisel aastal olid lasteaias kiusamise probleemid, millega hädas olime. Aasta alguses oli sellel aastal nagu ok, aga nüüd veidi aega tagasi, enne kui lapse käitumine muutus, hakkas tema poolt vaikselt jälle tulema infot, et lüüakse ja kasvataja ei tee midagi jne. Õpetaja lasteaias küsis kohe peale haukumist, et kas meil on kodus midagi muuutnud..ausalt öeldes, siis ei olnud nagu midagi muutunud.vähemalt mulle tundub nii..aga umbes siis, kui laps hakkas rääkima jälle sellest kiusamisest, tuli ka probleem magamajäämistega..laps kurtis, et ta ei saa magama jääda..et halvad mõtted tulevad pähe..
igatahes olen jälle väga mures ja ahastuses, sest ei oska enam midagi teha..kuidas oma last aidata..fakt on see, et õpetajate poolt ei ole seal rühmas mingit abi loota..seda nägime eelmisest aastast..samas ma ei taha sellega leppida, et mu laps peab lasteaias juba kiusamisega leppima, või et siis tema käitumine hakkab seepärast muutuma. Muidu on ta olnud rõõmsameelne, emotsionaalne ja hea südamega laps, väikeste viguritega, nagu ikka lapsed.
Minu küsimused siis: kas see surnuaiapildi joonistamine võib olla märk mingist tõesti sügavast hingelisest probleemist, ning mida ma saaksin oma lapse jaoks sellises olukorras teha? Kuidas teda aidata?
Vabandan, kui tuli veidi pikk ja segane mu jutt, aga ei oska seda suurt muret ka kuidagi teisiti kirja panna..
Laste joonistustes on reaalsus ja väljamõeldised ikka segamini, sest lapse teadmised maailmast on veel vähesed ja vaatamata meie selgitustele (õppimisele, raamatutele jms) on kuni kümneaastaste laste mõtlemises suur osa ettekujutustel ja ideel, et tema ise saab teha maailma toimimise reeglid. See on ka põhjus, miks ei peaks liialt muretsema surnuaiapildi pärast. 6-aastane laps ei saa veel aru surma lõplikkusest. Oluline on teada tausta, ja selle te olete kirjas lahti kirjutanud. Tõepoolest, ilmselt on laps hädas, ja nagu tihti, on keerukas olukorras raske aru saada, mis on põhjus ja mis tagajärg.
Lapsed reageerivad väga tundlikult kõigele, mis toimub nende lähiümbruses: kodustes suhetes ja isa-ema lähisuhetes. See on esimene viide lapse probleemi mõistmiseks. Lapsed on väga tundlikud, nad võivad märgata pingeid ja ebakõlasid vanemate vahel enne kui vanemad ise neid teadvustavad. Vahel on just laps see, kes oma muutunud käitumisega sellest märku annab, sest paaril endal pole aeg aega tahtmist oma suhteprobleemidega tegelda.
Kui laps magab halvasti, võib see olla oluline viide. Näiteks sellele, et lapsel on alateadlik hirm vanemate koospüsimise pärast, ja kui isa-ema teda öösel vaatamas-rahustamas käivad, saab ta justkui kinnituse selle kohta, et vanemad on alles ja koos. Vahel reageerib laps halva unega sellele, et ta ei saa päeva jooksul kätte talle arenguks vajalikku kontakti isa-emaga. Iga laps vajab privaatset tähelepanu (kui peres on ka väiksem laps, tuleb jälgida, et oma aja saaks kätte kumbki laps), neid hetki, kus vanem on olemas vaid lapse jaoks, kõik segav jäetakse kõrvale. Lapse minapildi ja eneseväärtustunde jaoks on väga oluline, et laps saab piisavalt kinnitust sellele, et ta on armastatud just sellisena nagu ta on.
Lapse ülereaktsioon võib olla seotud eakohase vastutuse vähesusega. Kui laps on vaid n-ö käsualuse rollis, siis tema mina areng võib saada kannatada ning laps asub oma mina arengut kaitsma, käitudes täiskasvanute jaoks vastuvõetamatul moel. Enamasti on lapsed väga koostöövalmid, seda soodustab, kui lapsel on piisavalt eakohast vastutust, st kui loosi lähevad ka tema lahendused, kui teda kaasatakse aruteludesse, kui perereeglid on tehtud kõigi selle liikmete ettepanekuid arvestades jne.
Üldiselt on nii, et mida hullemini (või normist kõrvalekalduvalt) laps käitub, seda suurem sisemine probleem tal võib olla. Ka väga vaikselt nurgas norutaval lapsel on ilmselt probleem. Et lapse murest aru saada, on vaja last tähelepanelikult kuulata ja püüda aru saada, milliseid sõnumeid laps oma käitumise kaudu meile püüab edasi anda. Võiksite uurida kiusamisolukordi – sealt võib selguda, mis tegelikult toimub ja mismoodi laps sellest mõtleb ja mida tunneb. Oluline on selle kuulamise juures olla hinnanguvaba, piisab ju vaid repliigist, et teist ei tohi lüüa, kui laps läheb lukku ja te ei pääse mõistma. Hoidke kuulamine-mõistmine ja oma vanemlikud õpetussõnad lahus – viimast võite teha hiljem, kui hakkate arutama kokkuleppeid: mis saaks teha, et seesuguseid olukordi ära hoida või teisti lahendada.
Ehk peaks ikka püüdma rääkida ka lasteaiaõpetajaga – kuidas tema asja näeb. Kui koos on mitu pilti – lapse ja õpetaja oma ning teie arusaam juhtunust, siis on ehk kergem juhtuvast aru saada ja teha kokkuleppeid ka lasteaias. Suhted on ikka vastastikku tingitud, oleks vaja aru saada, mis käivitab need situatsioonid, mille pärast muretsete.
Mõelda võiksite ka oma paarisuhtele, ehk on siin vaja selgemat arusaama, mis seis suhetes valitseb ja milline on kummagi rahulolu aste. Kui lapse mure teid omavahel riidu ajab, siis peaks ikka uurima, mis on toimumas n-ö allhoovustes.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
samas kõige suurem tüli viimasel ajal mehega, oli meil alles pärast seda, kui ta sellise pildi joonistanud oli..kas võib olla tegemist mingi tunnete peegeldamisega? Uurisin ta käest, et miks ta sellise hirmsa pildi joonistas? Tema enda hauakivi peal oli kirjutatud väike ... 4 a. mul tulid õud ja hirm peale ausalt öeldes. üldse on laps viimasel ajal muutunud .. haugub vastu, ja esimest korda tuli ka lasteaiast kasvatajalt sõnum, et ta on vastu rääkinud. Aga see oli samas enne kui meil kodus pinged tekkisid. Pigem ütleks, et pinged tekkisidki kodus seetõttu, et lapsed (meil on ka teine noorem) ei jää jälle õhtul rahulikult magama ning toimub üks paaritunnine jama..ja see väsitab ja võtab viimase jõuvaru välja, ning seepärast ilmnesid ka pinged paarissuhtes.