Tere!
Olen mures oma 1 aasta ja 10 kuu vanuse pojaga. Nimelt ei suuda ta ikka veel magama jääda. Täna on tema magama panemine kestnud praeguseks juba 2 tundi ja 15 minutit ja ta ei maga ikka veel, kell on 23:34.
Tema ööunne panemisega on probleeme olnud algusest peale, lõunauinakusse jääb ta nüüd juba 10-20 minutiga, niiet siinkohal ma väga nuriseda enam ei saa (võrreldes ööunne jäämisega). Ei saa öelda ka, et laps selleks ajaks väsinud pole, sest lõunaunest ärkab ta tavaliselt kella 3 ajal päeval, kell 8 õhtul laseme tuled hämaraks ja mängime rahulikke mänge. Vaatame raamatuid, paneme puslesid kokku jne. Kell 9 õhtul (olenevalt lõunaunest ärkamise kellaajast mõnikord ka kuni pool tundi hiljem) hakkame last magama panema. 8-9 ajal tundub laps juba üsna väsinud, imeb pöialt, vajub juba diivani peale lösutama, niiet tundub, et laps juba nii väsinud, et paras ta voodisse panna. Kui sellest juba juttu teeme, kaasneb sellega protest, siiski on ilma suurema kisata nõus, et ta oma voodisse pannakse, nõuab kohe peale seda vaid juua, mida me talle ka anname. Seejärel heidab üks meist (vanematest) lapse voodi kõrval olevasse suurde voodisse ja võtab seal olles lapse kaissu. Esimesed pool tundi mööduvad enamasti päeva meenutades. Laps nimetab kõiki päeva jooksul nähtud inimesi jne. Siis justkui hakkaks magama jääma... On väga unine, vaikne, aga silmi kinni ei pane... Selline on ta u 20 min ja siis hakkab pihta.... Küll hakkab jalgadega vehkima, küll emme-issi nägu katsuma, küll pluusi seljast ära võtma, ühesõnaga ajab end täiesti ärkvele... Oleme abikaasaga mõlemad nendest õhtustest magamapanemistest nii tüdinud, samuti jäävad kõik õhtused toimingud tegemata, kuna nii kui laps kuuleb kedagi toas liikumas, muutub ta jälle erksaks, niiet üritame õhtuti võimalikult vaikselt olla... Kohe-kohe on perre sündimas teine laps ja ma ei taha mõeldagi, kuidas me siis veel vanemat last magama hakkame panema. Olen nii tüdinud nendest õhtustest magamapanekutest, et ei oska enam midagi ette võtta.
Kirjeldate, et raskem on poega magama panna just õhtuti, kogu protseduur venib ja on kurnav teile. Võimalik, et saate mõne kasuliku tähelepaneku sellest, mida teete teisiti päeval ja õhtul. Kui poiss näib unine, on siiski midagi, mis võimaldab tal õhtul teid temaga tegevuses hoida. Ega muud, kui proovida ise midagi muuta, teha kogu protseduur nii endale kui talle konkreetsemaks ja lühemaks.
Lapsed vajavad kindlaid rituaale, need on ka teil olemas. Nüüd jätke alles vaid need, mis on olulised (pesemine, riietumine), lapsele enesetundele vajalikud (nt unejutt, head-ööd kallid-musid) ning teile endale sobivad. Kaisus olemine pigem soodustab ärkvelolekut, see on kujunenud huvitavaks ja lõbusaks mänguks (nt ema-isa nägu katsuda, riideid jms.), nüüd vältige seda. see ei näi olevat kellegi vajadus, ilma milleta ei saaks magama jääda, pigem võimalus veel end lõbustada.Niisiis, pange laps oma voodisse, o,ma voodi on kindel koht, mis peaks seostuma vaid uneajaga, kõiki segajaid tuleks vältida (sh ka siis kui laps seda küsib). Näiteks ei tohiks voodis olla mänguasju, vaid üks kaisuloom, kui laps nii harjunud on.
Kõike, mis ei näi vältimatult vajalik magamiseks, jätke nüüd ära. Pakkuge kaisus olemist, juua, süüa ja teisi toredaid asju, mida laps näib tahtvat magamaminekul, mõnel muul ajal, seega püüdke vältida nende sidumist magamamineku rituaaliga. Mõnusad jutuajamised päevasündmustest, koosmängimised jms võiks olla muul ajal, miks ka mitte õhtul, kuid see ei tohiks olla magamamineku vältimatu osa.
Olge kindel, konkreetne, rahulik ja sõbralik oma selgitustes ja nõudmistes. Pikka juttu pole vaja. Lihtsalt ja lühidalt andke teada, mida teete ja mida ei tee. Näiteks nüüd on magamisaeg, lähme pesema, paneme pidžaama, siis lähed oma voodisse, loen sulle jutu ja siis jääd magama. Ja kõik. Võite lisada, et homme hommikul või päeval saab kaissu , juua jne., tänaseks on aga kõik. Mida selgem see lapsele on, seda parem. Ja veelkord, see peab olema öeldud kindlalt, aga sõbralikult. Vältige kindlasti hoiatusi (kui sa …, siis …), karistusi, halvustamist („paha laps“ vms). Külla aga on last toetav positiivne sõnum, nt „mul on hea meel, et täna läksid kiiresti oma voodisse“ või „tore, et ootad vaikselt und, siis ta saab kiiremini tulla“ vms.
Lapse käitumine on tingitud tema raskusest olla emast-isast eemal, selles vanuses on see lihtsalt veel raske, see on tema loomulik vajadus saada tähelepanu. Kui ta saab seda piisavalt ärkvelolekul, siis tal on kergem taluda eemalolekut und oodates. Muutus ei pruugi kohe toimida, sellele võib tulla esilagu ka lapse protesti, kuid see möödub kiiremini, kui laps tunnetab teie selget piiri ja heatahtlikkust.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
