Tere,
tahaksin nõu küsida asja pärast, mis mulle meie ligi 5 aastase poja puhul on hakanud muret tegema. Ta on üldiselt tundlik laps ja satub mitmesuguste asjade pärast suurde ärevusse Tundub, et see on seotud fantaasia arenguga -- ta nagu kujutab asju ette väga elavalt ja siis reageerib sellele kujutlusele väga ägedalt. Praegu on üks suuri teemasid tema hirm, et väikevend võib visata mõne mänguasja kempsupotti (seni pole seda küll juhtunud) -- asi on kord korralt hullemaks läinud, nüüd hakkab ta karjuma juba siis kui venna on alles vannitoa uksest mitme sammu kaugusel ega plaanigi sinna sisse veel minna. JA nii selle kui paljude teiste teda muretsema panevate asjade puhul hakkab ta hirmsa häälega kriiskama. See on selline jube kiilumine ja kriiskamine, mis tekitab ümbritsejates suurt ebamugavust. Rahustada teda ei anna, iga kord ei taha ju ka kohe vaest väikevenda vannitoast miili kaugusele viia. Ise ära minna ka ei saa, siis läheb röökimine veel suuremaks. VÕi peaks ikka kogu aeg arvestama, et tegemist on sellise veidrusega ja kiiresti tegema nagu ta nõuab (et väikevend tuleb viia kaugele eemale vannitoast vms)? Et küll läheb suuremaks saades üle?
Vahel tundub, et probleem on rohkem minus, et ma ei kannata seda võigast kisa ja lähen endast välja ja riidlen. AGa kuidas siis ise üle olla sellest verdtarretamapanevast kriiskamisest? Lihtsalt tunnen, et ei oska...
Kuidas toimida?
Ette tänades
Liis
Väikestel lastel võib tõesti vahel fantaasia liikuda meile arusaamatuid teid pidi, kuid tundeid tekitavad need fantaasiad reaalselt. Teie poeg reageerib tugevate tunnetega oma hirmudele ja teie omakorda tema reageerinule. On normaalne, et koos elades võivad häirida meid teiste käitumised ja me tunneme, et meie heaolu võib saada kahjustatud. Te küsite, kuidas olla üle lapse kriiskamisest ja kuidas toimida lapsega.
Kui lapsel on tugevad tunded, siis saab teda õpetada nendega toime tulema, kui kuulame teda aktiivselt. Lapsele on vaja peegeldada siiralt tema tundeid ja sõnastada ümber seda, mida ta ütleb. Laps saab sel juhul õppida, kuidas oma tugevaid tundeid sõnastada ning siis ei pea ta enam kriiskavalt kisama. See muutus ei tule kohe, kuid õppimine toimub tasapisi. Peegeldada võib näiteks nii: „Oi, sa kardad, et vend viskab su mänguasjad WC-potti.“ Ja siis võib aidata tal edasi sõnastada neid fantaasiaid ja hirme. Pole vaja hakata lohutama, seletama, naeruvääristama tema hirme ega õpetama. Piisab lihtsalt kuulamisest.
Kui teid ennast häirib miski, siis tasub seda mina-sõnumina väljendada: „kui sa sellise häälega kisad/hüüad, siis ma ehmatan“ „selline heli ehmatab mind“ või „mul hakkab pea valutama sellise hääle peale, mul on kõrvadel valus“. Väljendage siiralt seda, kuidas lapse kriiskamine teid tegelikult mõjutab. Seletage lapsele, miks ja kuidas see teid häirib. Laps õpib teie vajadusi paremini mõistma, kui te endast räägite ning ei süüdista ega anna hinnanguid.
Pere pingeid vähendada aitavaid suhtlemisoskuseid saab õppida Gordoni perekoolis. Lugeda on võimalik samal teemal Th. Gordoni „Targast lapsevanemast“ või Faberi ja Mazlish raamatust „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuidas kuulata lapsi nii, et nad räägiksid“.
Kui teil on siiski soov oma lapse käitumisest täpsemalt mõne spetsialistiga rääkida, siis võite alati pöörduda ka meie keskuse nõustajate poole - www.sinamina.ee.
