Meie 2,3 a tütar on hädas kōhukinnisusega juba kevadest saati. Olen andnud duphalaci, microlaxi, gefilus kapsleid ja ka toiduga aidanud:ploomid, nisukliid jne. Mōni nädal on parem, aga siis jälle mitu päeva ei kaka. Pōhjus on selles, et ta ei lase seda välja, vaid hoiab kakat kramplikult tagasi. Ise potil ei kaka, vaid mähkmesse. Pissil käib ilusasti potil suvest alates. Ei oska teda kuidagi aidata, nii kahju on lapsest....perearst väga muret ei näe, vastab et küll ajaga kasvab välja. Mida ma saaks teha, et teda aidata?
Perearsti nõuanne on tõesti mõistlik: ühel päeval laps lihtsalt jõuab oma arengus selleni, et kaka tuleb potti, mitte enam püksi ega mähkusse. Samal ajal on suur mõju sellel, mil moel käitute ja suhtute teie. Riidlemine ja ähvardamine ei anna reeglina tulemust nagu jõu kasutamine ikka. Õpetamine ja ettenäitamine võivad olla tõhusad, aga ka mitte. Lapsed on erinevad. Tean poissi, kes hakkas potti kakama siis, kui ema mõtles välja muinasjutu väikesest kakast, kes tahtis kukkuda kollasesse potti ja pärast suures potis teiste kakade juurde ujuda...
Esimene soovitus on: rahu ja kannatlikkust. Ei maksa teha kakamisest liialt suurt numbrit, kuigi on mure ja lapsest on kahju. Muidugi saate rahulikult selgitada ja öelda, mida teie asjast arvate, saate kiita, kui kaka juhuslikult potti püüda õnnestub. Ka kõike seda: selgitamist, kiitmist, oma arvamuse ütlemist ei maksa teha ülemääraselt.
Pigem vaadakem seda, kuidas läheb teil muu suhtlemisega. Kakamine (ja pissimine) on seotud kinnihoidmise ja lahtilaskmisega, õppimisega, mille tulemusel laps saavutab kontrolli oma keha üle. Tegu on seda laadi kontrolliga, mille hoovad on tõesti lapse käes. Kuna väikelapsed kasvavad täiskasvanute mõjuväljas, nende kontrolli all, siis võib kakamise kontrollimise punkti mõnes mõttes ka pöördeliseks pidada: see on midagi, mida laps tõesti saab ise reguleerida, öelgu vanem mis tahes. Ma ise otsustan, kas üldse ja kuhu ja mil moel ma kakan! (sama on ka söömise ja pissimisega).
Kui lapsel on eakohast otsustamisõigust vähevõitu, võib ta hakata seda kompenseerima „kakamiskäitumisega“. Ma ei tea, kuidas teie peres on – ehk on teil sellega kõik korras. Siiski teen viite, et võiksite püüda lapsele anda rohkem nn kontrolliõigust, valikuõigust mujal (riietuse, mängude, söögi, pere vabaajategevuste jpm osas). Kui laps tunnetab, et tema on keegi tähtis: tema lahendused, tema vajadused, tema soovid on olulised, võib ka kakamiskäitumine muutuda. Mõistagi ei maksa muudatust oodata üleöö.
Potti kakamine on uus asi lapse jaoks. Uue harjutamine on seotud toimetulekuärevusega, mida suurem ärevus, seda suurem on tõenäosus, et ta toime ei tule (nii on ka täiskasvanutega). Siin on eelkõige vaja lapsega kannatlik olla ja mitte probleemi üle tähtsustada. Praegu võiks lapselt potti kakamise õppimise pinge hoopis ajutiselt maha võtta. Las laps rahuneb ja püüdke ka ise rahuneda – lapsel on aega õppida pissimis-kakamiskäitumist kuni viienda eluaastani. See vanus on üldisemalt piir, kus need asjad enamvähem selged peaksid olema. Ühel päeval laps lihtsalt jõuab oma arengus selleni, et kaka tuleb potti. Praegu tundub, et vähemalt osaliselt hoiab probleemi alal see, et teie muretsete liialt, laps tunntab seda ja satub samuti ärevusse. Kakamine on tegevus, kus tuleb lubada endale lõõgastuda. Lubage endal rahuneda, püüdke mitte teha probleemi - ja ausalt, sest laps ei usu nägude tegemist, laps tajub teie tegelikku sisemist tunnet.
Soovin teile kannatlikkust ja rahulikku meelt lapsega toimetamisel.
