mul on suur mure poisiga, kes pissib öösiti alla, kogeleb, kokutab, kardab mänguasjade helisid, nutab palju.
Asi on läinud aina hullemaks, kuna ma pole ise lapse ema ja näen last harva (umbes 2 kuu tagant), siis olen märganud, et probleem on süvenenud.
Lapse ema ütleb,et käib psühholoogi juures ja, et see aitab, aga ise muutust pole märganud. Lapse isa elab eraldi, emal uus elukaaslane, kellega laps väga häst läbi saab ja käib ka regulaarselt isa juures. Pole märganud ka, et keegi teine sekkuks. Ema on väga raske iseloomuga ja temale asjast rääkida pole tahtnud enne, kui tean, kuidas seda teha, et ta ei tunneks, et teda on hukka mõistetud, vaid soov on ainult aidata. Poiss on hakanud peksma lasteaias ka teisi lapsi, ise ei oska põhjendada, miks nii tegi.
Räägin siis lähemalt sellest kokutamisest ja kogelemisest. Kui laps midagi küsida tahab, siis on mõlemad käed suu ees, värisevad ja hakkab kokutama. Mulje jääb nagu ei julgeks ta midagi võtta. Lapse peal otsest vägivalda pole minuteada kasutatud, kuid aga olen näinud, kuidas last tõugatakse ja tema peale pidevalt karjutakse, kas selline käitumine võib põhjustada lapse arengus nii suurt tagasilööki ja häbelikkust ?
Palun aidake mul läheneda sellele emale, kuidas rääkida probleemist ja mis teha, et laps tunneks ennast paremini ja armastatuna ?
Kas saan ka ise kõrvaltvaatajana last aidata?
Ette tänades!
Teie kirjelduse järgi on tegemist väga tundliku närvisüsteemiga lapsega. Kogelemine, nutmine, öine allapissimine on somaatilised sümptomid, mis viitavad lapse sees olevatele suurtele hirmudele. Tundlikule lapsele piisab tõesti sellest, kui tema peale pidevalt karjutakse, et sellised sümptomid välja areneksid. Kirjast ei selgu, kas laps on kogu aeg selline olnud või on tema sümptomid mingist hetkest süvenenud (sellisel juhul saab seda seostada millegagi, mis toimus sel ajahetkel – see on abiks hirmude väljaselgitamisel). Samuti jääb segaseks, kas psühholoogi juures käib ema või laps. Kui psühholoog tegeleb lapsega, siis aitab see üsna vähe ja lühiajaliselt, sest hirmude algallikas (see, mis toimub lapse ümber) ei muutu. Kuna viimasel ajal on lisandunud agressiivne käitumine teiste laste suhtes, siis viitab see lapse sisemiste pingete kasvamisele. Löömine on poiste jaoks lihtsalt kõige käepärasem vahend oma sisemise ebamugavustunde ja pinge väljendamiseks.
Last saavad ennekõike aidata tema lähedased, kellega ta on igapäevaselt koos ning kes on tema jaoks emotsionaalselt kõige tähtsamad (ema, isa, kasuisa). Oluline on aru saada, mida laps kardab ning sellest lähtuvalt korrigeerida oma käitumist. Tundlikud lapsed vajavad tohutul hulgal turvalisust, hoitust ja armastatud olemise tunnet. Oluline on jälle aru saada, mis just sellele lapsele turvalisust ja armastatud olemise tunnet tekitavad. Lapse mure tundub olema nii suur, et soovitan tõsiselt kaaluda pereterapeudi abi. Kui tavaline psühholoog ei ole suutnud aidata, siis ehk oleks ema valmis lapse aitamiseks kaaluma pereteraapiat, mis vaatleb kogu peret tervikuna ja on seetõttu tõhusam? Kui emale rõhutada, et see on lapse aitamiseks (koolis saab sel lapsel eriti raske olema, sest tema eripära tõttu võib ta saada teiste laste pilkealuseks, mis omakorda süvendab tema probleeme).
Kõrvaltvaatajana saate last kõige paremini aidata pakkudes talle turvalist keskkonda, tunnustust ja positiivset tagasisidet. Kui märkate asju, mida ta hästi teeb ja milles ta tugev on, siis andke talle selget ja detailselt tagasisidet, mida ta hästi teeb. Väljendage oma positiivseid tundeid tema suhtes. Kui avaneb võimalus, siis kuulake teda aktiivselt, püüdke aru saada, mis tema sõnade taga peitub, peegeldage talle tagasi tema tundeid. See annab talle palju kindlustunnet, kui ta tajub, et keegi teda mõistab ja aktsepteerib sellisena nagu ta on. Oluline on kasvatada tema enesekindlust ja eneseusku, et ta on väärtuslik just sellisena nagu ta on. Suure tõenäosusega on tema mina-pilt kannatada saanud ning ta peab ennast kõiges süüdi olevaks ja saamatuks olevuseks. Kuigi vanemad on lapse jaoks kõige tähtsamad, aitab kõrvaltvaatajate aktsepteerimine, usk ja tugi sellistel lastel elus siiski hästi hakkama saada. Teil on suur süda, palju armastust teilegi, et saaksite seda ümbritsevatele jagada!
tänan vastuse eest!
Lapse ema väidab, et mõlemad nad käivad psühholoogi juures, kuid mina usun, et kui see oleks nii, siis soovitaks psühholoog midagi paremat, kui lihtsalt lapsega rohkem aega veeta. Proovin emaga sellest rääkida, ehk saab ikka enne kooli asja selgeks, suur tänu teile veelkord!
