Kuigi lapsed märakavad ja eristavad varakult, et on olemas tädid ja onud, mehed ja naised, tüdrukud ja poisid, siis sooline määratlus genitaalide alusel tekib 3-4.aastselt. Lapsed uurivad end, oma keha, võrdlevad end teistega ning esitavad ka järjest uusi küsimusi.
Seega uudishimu pakkuvad teemad, vastatavad küsimused muutuvad vanusega. Täiesti loomulikud on kõik küsimused, samuti vajadus saada vastuseid. Rääkida pingevabalt saab siis, kui teema ei näi vastajale piinlik ega ole ebamugav ning kindlasti käib selle juurde ka sobiv sõnakasutus. Kõige olulisem ongi see, et vanem leiab lapsele olenevalt tema vanusest kohase viisi temale olulistest asjadest rääkida. Niisiis, kui võime rääkida piinlikust tundmata näiteks sellisest kehaosast nagu „pepu“ , samuti „kui poistel on noku….“, siis tüdrukutel on näiteks tussu . See sõna tundub olevat enimlevinud ja lapsele kohane nimetus. Kui aga selgub, et lasteaias või mujal on kasutusel mõni teine sobiv sõna, siis miks ka mitte ka ise seda üle võtta. Ja miks ka mitte, küsidagi lasteaias, nii pedagoogidelt kui teistelt vanematelt, millised sõnad on omaksvõetud ja sobivad. Peaasi, et lapsed ja täiskasvanud saavad rääkida loomulikul viisil ja saavad üksteisest aru.
Kindlasti võib olla erinevaid võimalusi lastele sobiva sõnavara leidmiseks. See ei tohiks olla aga sedavõrd eriline, eale mittekohane, liialt anatoomiline või meditsiiniline (nt peenis, fallos, genitaal, vagiina, tupp jt), kindlasti mitte ka familiaarne, et laps seda sõna mujal kasutades ei tekitaks mittemõistmisi, hämmingut, naerupahvakut või halvustamist. Ja veelkord, millised sõnu te ka ei kasutaks, peamine on see, et rääkijad saavad üksteisest aru , ei oleks kellelegi piinlik ning saaks rääkida väga loomulikest asjades avatult ja neutraalselt.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
