Soovin aidata oma poega. Ta sai suve keskel 7-a ja läks sügisel kooli. Nüüdseks on ta nädalaid olnud väga pahur, toriseja, vinguja, kõiges ainult negatiivse nägija, kipub "kräunutama" oma väikest venda, ei kuula enam üldse sõna ka mitmekordsel ütlemisel... Kuidas ma saaksin teda aidata ja aru saada, mis teda tegelikult vaevab? Kindlasti on kool suur muutus, samas kindlasti üks parim lahendus tema jaoks - klassis on vaid 14 õpilast, väike ja vaiksem kool üsna kodu ligidal. Pärast tundide lõppu jalutab koju. Mina olen kodus, kuna väiksem poeg on peagi pooleteiseaastane. Ise räägib, et koolis meeldib, kuna ta on oma loomult selline uudishimulik ja tahab asjadest teada saada. Mõned head sõbrad on ka tekkinud, räägib üsna palju, mis koolis tegid, mis söögiks oli jne Teeb koolitööd enamasti üsna pärast koolist tulemist, et siis saaks nö vabadust nautida. Ka on hakanud kooli minemisega teda uuesti vaevama öised voodimärgamised. Kuna perearstil saime selgeks, et põletikku ei ole, siis nüüd tegelema ka sellega, et ta tunneks, et on öösel vaja wc-sse minna (selleks on spetsiaalne alarm-aparaat).
Ta on minu meelest üldiselt selline vastuvõtliku loomuga, ilmselt rohkem hinges läbi elav, kui sellest rääkiv laps. Nii beebiea koolikud kui ka nüüdne voodimärgamine võivad olla märk mitte nii küpsest närvisüsteemist, mille sügavam põhjus on ilmselt minu lein ema surma pärast tema ootamise ajal.
Kuidas ma saaksin teda aidata, kui ta räägib, et kõik on hästi. Räägib ka palju muud, aga mitte seda, kas teda tõesti midagi muretsema paneb. Kui küsisin, et kuidas saaksin mina teda aidata, et ta nii pahur ei oleks, ei osanud ta midagi öelda. Väikese venna kiusama kippumise kohta ütles, et ta ei saa aru, kui too enam ei taha, et ta teeb just sellist häält, mis peaks tähendama, et ta ei taha.... Olen mures.
Teie kirjeldustest jääb tunne, et lapse käitumine on muutunud seoses kooli minemisega. Kindlasti mõjutab lapse käitumist kooliminek, kuna tegemist on kohanemisega ja iseseisvumisega. Teie kirjast tuleb välja, et laps on tundliku närvisüsteemiga, mis tähendab seda, et muutustele reageerib ta tugevamalt.
Mida saab siis vanem teha? Esimene ja väga tähtis asi kooliskäiva lapse puhul on päevaplaan ja õigel ajal magamaminek. Kooliealised lapsed peaksid voodis olema hiljemalt 22.00. Kõige olulisem on, et laps puhkaks ennast välja. Väsimusest ja kohanemisest kokku võib tõepoolest lapsel tekkida paha tuju ja soov kiusata oma väiksemat venda.
Samuti on väga oluline, et lapsel oleks vaimne ja füüsiline pingutus tasakaalus. Seega, kui laps ei käi kuskil trennis võiks talle otsida trenni. Füüsiline pingutus aitab lapsel kehalisest pingest vabaneda. Kindlasti tasuks rääkida klassijuhatajaga, kes saab anda teile tagasisidet kuidas lapsel koolis läheb, kas ta on leidnud endale sõprasu ja kuidas teda kodus võiks toetada.
Ära ei tohiks unustada seda, et kooli algusest on möödas vähem kui kaks kuud ja see ei ole pikk aeg kohanemiseks. Keskmiselt kulub ca. 3 kuud uuega kohanemiseks, osadel natuke vähem, osadel pisut rohkem. Seega aeg teeb oma töö.
Kokkuvõttes andke lapsele aega kohanemiseks uue elukorraldusega, pidage nõu klassijuhatajaga, vajadusel ka psühholoogiga ja vaadake üle lapse päevaplaan.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
