Pea 5a poisslapsele tuli külla eakaaslasest sõber. Koos mängiti toas ja otsustati õue minna. Lasin lapsed õue maja taga olevale mänguväljakule. Ühel hetkel olid lapsed maja tagant kadunud. Olin rahulik ja loodsin, et nad ikka tulevad kohe tagasi. Tunnike oli möödas ja ikka kedagi. Läksin lapsi otsima. Õues oli hämar ja lapsi polnud kuskil. Koju tagasi jõudes loodsin, et laps on kodus. Ei olnud. Ootasin.... ja lõpuks ta tuli. Nägi õnnetu välja ja ütles , et keegi tegi haiget. Mispeale meenus talle, et tema käis sõbral külas ja ei saanud sealt ära.Uks oli lukus. Sõbra ema oli läinud mustikale! Veel oli toas olnud mingi onu ja kaks väiksemat last. Lõpuks oli ema tulnud ja ukse lahti keeranud. Jutt räägitud jooksis minu laps tuppa tagasi ja mõne hetke pärast siis jälle tagasi. Ja ütles minu jaoks pommuudise (pärast lukustunud ust - meie kodus ei lukustata ust kui keegi kodus on) Sõbra juures oli üks onu tädile tilli pepuauku pannud.... Küsisin üllatunult, et kuidas siis nii ja, et kas tõesti. Mispeale ütles laps, et ei. Ta tegi nalja....
Mina kui ema olen sellest päevast väga häiritud ja mõtteid peas palju. Kas on põhjust muretsemiseks? Kust tulevad alla 5a lapsele sellised nn naljad ? Kas peaks lapsega spetsialistile pöörduma? Ja veel 101 mõtet ....
Teie poolt kirjeldatud olukord võibolla nii lapse nali, kui ka tõsi. Lapsevanemana tasuks lapsega rahulikult rääkida ja uurida, kuidas ta sellise nalja peale tuli. Põhiline on see, et laps saaks teiega ausalt avameelselt rääkida ja vajadusel teile ka küsimusi esitada.
Spetsialisti poole tasub pöörduda siis, kui märkate midagi ebatavalist lapse käitumises või emotsioonides.
Kokkuvõttes, kui lapse jutt piirdub ühekordse ütelusega ja te lapsevanemana ei märka lapse käitumises ja emotsioonides muutusi ei pea spetsialisti juurde pöörduma. Juhul, kui laps ei julge hiljem sõbra koju minna või tekivad muud probleemid nagu näiteks hirmud, käitumishäired peaks pöörduma psühholoogi poole.
