Mul on mure seoses oma 2,4 aastase tütrega.
Tundub, et ta on hakanud oma eakaaslasi kartma. Varem seda probleemi pole olnud. Kuigi jah, väga palju ta omaealisega koos ei ole, sest kodus on 4-kuune õeke ja seepärast ei saa ma temaga väga palju ringides käia (kuigi tahaksin). Tutvusringkonnas on kõik lapsed temast vanemad või nooremad.
Eakaaslaste kartus tuli välja siis, kui mu ema temaga beebikoolis käis. Eelmisel aastal käisin mina temaga seal kord nädalas ja siis sellist asja polnud. Aga nüüd vanaemaga 2 korda käies on mõlemad korrad nutma hakanud ja kui tema käest küsida, mis viga, vastab, et kardab teisi lapsi. Mänguajal ta ainult vaatab neid ja ei lähe nendega mängima. Täiskasvanutega suhtlemises probleeme pole.
Tahaksin ta lastehoidu ka lähiajal panna.
Kuidas ma käituma peaksin? Kas laskma tal olla või teda rohkem tagant sundima? Kas see möödub iseenesest?
Saan aru, et soovite oma last aidata teiste lastega kohanemisel ning kahtlete, kas oleks vaja pisut tagant sundida või oodata, kui see ise möödub. Üldiselt võib öelda, et kui probleem on lapsel, siis tema abistamiseks on kõige parem viis aktiivne kuulamine. Kui laps kogeb tundeid, siis on vaja kedagi, kelle silmist laps näeb, et tema tunded on turvalised ja kes peegeldaks lapsele tema kogemust tagasi, et ta õpiks ka ise tulevikus sõnastama oma tundeid ja vajadusi. Näiteks võib öelda lapsele: „Sa ei taha praegu teiste laste juurde veel minna“ või „sa tahad istuda siin vanaema juures ja vaadata“ või „sa kardad ja tahad olla koos vanaemaga“. Kui lapsel on tugevad tunded, siis tasub vältida lohutamist ja julgustamist ning loomulikult igasugust kriitikat või naeruvääristamist. Lapse tunnetele on vaja ruumi teha mõistvas ja rahulikus õhkkonnas. Kui näiteks vanaema võtab seda olukorda rahulikult ja ei tunne ise piinlikust ega hirmu seetõttu, et laps arglik on, siis laps rahuneb ja temas saab ärgata uudishimu, rõõm ja põnevus. Kindlasti võib anda aega just nii palju, kui lapsel turvatunde tekkimiseks vaja läheb.
Last võivad mõjutada erinevad tegurid. Ütlesite, et varem ta ei kartnud, kuid käisite beebikoolis siis temaga ise. Võimalik, et laps vajab nüüd harjumise aega, kuna kogu olukord on teine – tema ema on nüüd teise lapsega kodus, vanaema käitub võib-olla erinevalt kui teie, võib-olla vanaemal on ka endal ärevus esialgu sees, sest ka tema jaoks on see olukord uus. Põhjustest ei peagi alati aru saama, kuid oluline on, et täiskasvanud ei nakatuks omakorda lapse ärevusest, vaid oleksid valmis lapse tundeid kuulama ja aktsepteerima ning andma piisavalt aega.
On loomulik, et nooremana tegi laps koos turvalise emmega kõiki asju rõõmsalt kaasa. Nüüd hakkab laps jõudma oma arengus ka sinna, kus ta avastab oma tahte ning ta ei tee automaatselt seda, mida öeldakse. Ta hakkab katsetama ja nautima oma tahte olemasolu ja selle kasutamise võimalust. Võimalik, et praeguses käitumises on tunda ka selle arengulise perioodi mõju juba. Üldistades võib öelda, et survestamine ja keelamine selles vanuses valab vaid õli tulle. Laps peaks saama tundma õppida end ümbritsevate inimeste vajadusi ning kogema, et tema enda soovid on turvalised ka siis, kui ta kõiki oma tahtmisi ei saa. Turvaline on kurvastada ja olla pettunud.
Kokkuvõtteks soovitan aktiivselt kuulata ja anda lapsele aega, kuna huvi ja rõõm saavad tulla alles siis, kui pinged ja ebamugavad tunded on eest ära väljendatud. Vanema või täiskasvanu enda rahulik ja pingevaba olemine loovad ka lapse jaoks turvalise õhkkonna, milles laps saab kiiremini lõdvestuda.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
