Probleemiks on poja vihahood. Algavad tavaliselt pisiasjast - ehitab legost midagi ja see läheb katki. Lego visatakse siis maha ja algab röökimine uskumatult kõva häälega. Ma üritan rahulikuks jääda (aitavad kõrvatropid), aga see on tõeliselt raske. Ta tuleb otse nina alla röökima ja tema tõstmine teise tuppa ei aita. Mingit juttu ta selal ei kuula. Samuti ei saa teda panna toolile järele mõtlema, siis ta võtab tooli ja peksab sellega nt. lauda või põrandat. Oleks vaja mingit viisi, kuidas ta oma viha saaks maandada ilma, et lõhuks asju ja rikuks minu närve, sest mul on pärast alati tunne, nagu oleks rongi alla jäänud. Ehitamise juures aidata end ei luba, karjub: Sa teed VALESTI!!! ja läheb jälle röökimiseks. St. peab olema nii, nagu tema on mõelnud, aga kui asi ei toimi, on kisa garanteeritud. Kui ta on ära röökinud, on tal tuju hea ja meel rõõmus, aga mina olen täiesti läbi.
Teie poolt kirjeldatud viisid aitamaks pojal saada hakkama vihaga tõesti ei toimi. Kui lapsel on probleem, siis saab teda ainult kuulata ja peegeldada tundeid. Nt. „Sa oled praegu väga vihane“.
Lapsed on suures segaduses, kui neid valdavad tugevad tunded ja nad tahavad neist vabaneda. Teie poja loodab nad välja karjuda, ta lihtsalt ei tea teisi viise. Vihast veel nii palju, et see on nn „jäämäe“ veepealne osa, viha all on tavaliselt hoopis teised tunded (nt pettumus/kahjutunne/kurbus ebaõnnestumise pärast). Võib ettevaatlikult kompida: „Oled pettunud, et klotsid ei koos ei püsi?“ Nii saab laps ise pisut enam selgust, mis teda tegelikult häirib.
Kui vihahoog on läbi, lapsel tuju hea, võiks rääkida, kuidas edaspidi sellises olukorras toimetada. Lapsele tasub seletada, et tunded on OK, kuid hea on õppida nendega toime tulema. Inimesed maandavad oma viha ja selle all olevaid tundeid erinevalt: keegi loeb kümneni, keegi läheb toas minema, keegi haarab ja rebib puruks vanu ajalehti. Ehk see viimane viis oleks 4-aastasele sobilik… Tähtis on, et laps saaks aru, tal on õigus oma tunnetele ja olete valmis teda aitama järgmisel korral. Lepite nt kokku, et ulatate talle mõne vana ajalehe.
Mida teha enda „läbi olemisega“? Vahest on kasulik ka ennast aktiivselt kuulata: „Mis mind tegelikult selles situatsioonis häirib?“ „Mis on minu tunnete „jäämäe“ veealuses osas?“ Juba arusaamine oma tunnetes parandab enesetunnet oluliselt. Toeks on ehk ka leppimine sellega, et tundeid me ei saa välistada, nad on meie elu lahutamatu osa. Kuidas me ka ei tahaks hoida oma lapsi ebameeldivatest tunnetest, pole see võimalik, ega ka vajalik.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
