Ma ei tea enam, mida teha, olen praegu täiesti ahastuse piiril. Mure seisneb taas selles 10 a poisis, minu pojas, kellega ma ei saa enam mitte kuidagi hakkama. Olen sellest siin kirjutanud, erinevate probleemide pärast, aga ilmselt siis ongi asi minus, et ma ei suuda, ei OSKA midagi ette võtta, et meie olukord paraneks.
Ta ei pea kinni reeglitest, viilib õppimisest kõrvale ja kui kolm tundi enne magama minekut avastab, et tal on kõik õppimata, kolmes aines plus raamat lõpuni lugeda, lisaks korrutustabel...siis ta nutab! Kõva häälega jonnib, ulub, karjub, et vihkab meid (mind ja mu elukaaslast) ja et ta tahab issi juurde...Ometi, kui tal oli võimalus minna issile külla, kui isa oli veel eestis, enne kui ta kolmeks kuuks ära sõitis, siis laps valis hoopis oma sõbra sünnipäeva ja ei näinudki isa. Nüüd aga siis kui meil on kodus midagi nii nagu talle vastumeelt, karjub meie peale ja nutab.
Hetkel on probleem selles näiteks, et ta tahtis raamatut lugeda elutoas, kus meie tahame vaadata telekat või omavahel juttu rääkida. Ütlesin talle ilusti, et ta läheks loeks oma toas sest elutoas ei saa ta keskenduda loetule. Tema muidugi ütleb, et saab küll ja ta ei taha oma toas lugeda. Aga ei saa. Ta kuulab ja näeb kõike muud, kui seda, mida loeb.
Ja mina ei suuda end tagasi hoida, ma ärritun, tõstan häält...samuti ei pea mu elukaaslase närvid vastu, me käratame ta peale...ja ma tean, et see on vale! Mina ei tohiks üldse praegu ärrituda kuna ootan last ja see ei mõju kindlasti kõhubeebile kuidagi hästi. Ja ma ju ei taha ka tema peale karjuda. Ma ei ole suuteline aga end kokku võtma, et temaga maha istuda ja kuulata teda, mis teda vaevab, peegeldada ja kuulata...ma ei saa sellega hakkama. Olen küll mõelnud ja ilmselt see ongi ainus viis tülidest pääseda aga kunagi pole selleks ka aega. Ta kas istub arvutis, vaatab telekat, on sõbraga või trennis või õpib.
Mul on tunne, et arvutis olemine ka muudab teda närviliseks. Ta mängib seal mingit päti-põgeemise mängu ja rallimänge enamasti ja iga kord kui tal arvuti aeg täis saab, on ta nii rahutu, tahab kohe midagi süüa, niheleb ühe koha peal...aga jällegi, mida teha? Kas lühendada arvuti aega veelgi? Praegu on ta seal kaks tundi päevas, vahel ka vähem, kui ta näeb ise, et ta ei saa õpitud, nt trennipäeva. Mis on hea, et ta seda mõnikord näeb. Aga puhkepäevadel, nagu täna, ei suuda ta aega planeerida. Ainsa võimalusena näen ma arvutikeeldu, mil kooliasjad joonde saavad, mil kool on kõige tähtsam. samas siin on jälle see keeldude ja võimu probleem, tean seda ka...aga...ainult üks agade rodu...
Mida teha, mida küll teha, et meie pere oleks normaalne pere, kus ei karjuta üksteise peale (meie lapse ja tema meie peale)...Mehega on meil väga hea klapp, mõistame teineteist ja enamasti ka lapse teemadel aga praktikas me neid asju ikka ei tee, mida teame, et peaks. Laps vahel tunnetab muidugi seda ka, et meil mehega omavahel hea klapp, tülides oleme mõlemad tema vastu. Ma olen lapsele seda öelnd, et me ei ole tema vastu, me püüame teda aidata aga ta ilmselgelt ei näe seda nii.
Oh, ma olen sellest nii väsinud ja vaatan juba hirmuga tulevikku, kus temast kasvab ju teismeline, kes läheb ilmselt veel rohkem lukku ja muutub laisemaks kui ta praegu juba on.
Vabandan nii segase teksti pärast aga tõesti...olen suures segaduses ja ei tea, kuidas oma lapsega normaalset suhet saavutada...
Olete kurnatud oma pojaga kemplemistest, näete neid asju, mis võiks teisiti olla, kuid ellu viia on neid raske. Vahel käitub poeg koguni arusaamatult (ei kohtunud isaga, tahab lugeda raamatut toas, kus olete teie, jätab kooliasjad viimaseks hetkeks ja on siis ise raskustes). Usun, et poiss tõepoolest on mures oma kooliasjade pärast, muidu ta ei „jonniks“, kui avastab, mis kõik tegemata on. Samuti näib, et ta igatsebki isa, sõbrad on aga ka olulised. Kõige enam tunneb ta ilmselt puudust isast siis, kui teil kodus suhted pingeliseks lähevad. See ei tähenda, et üks vanem on parem kui teine või et ta vihkakski teid. Võimalik, et poisil on raske leppida sellega, et isa on ära, et te ei ela enam koos. Ta võib tunda end ka süüdi, kartes ka isa pettumust, et ta tookord sõbra valis. Ta ei pruugi sellest ise teadlik. Ta võib vihata seda olukorda, tal on endal väga keerulised tunded. Ta vajaks „jonni“ ajal kedagi, kes teda mõistaks, toetaks, mõjuks rahustavalt. Kui ta sel hetkel hoopis riielda saab, siis võib ta oma kuhjunud tunded „vihkamise“ jutuga välja valada küll. Ta vajaks kedagi, kes aitaks tal oma tunnetega toime tulla. Neil hetkedel ei aita ka nõuanded, ükskõik kui head nad on. Olge tema jaoks lihtsalt olemas ja kuulake ta ära, aidake pojal oma tundeid sõnastada. Näitkeks: sa ei arvanud, et homseks nii palju õppida on; sa oled nüüd mures, kas jõuad korrutustabeli pähe õppida; sa eelistad raamatud meie juures lugeda isegi kui su oma toas on vaiksem; sa igatsed isa järele ja tahaksid temaga rohkem koos olla; vahel sulle näib, et ma teen sulle liiga või olen ebaõiglane, jne.
Poja ära kuulamine ja mõistmise väljendamine ei tähenda, et te oleksite kõigega nõus. Kui ta aga ei tea, mis talle raskusi valmistab, ei saa ka edasi liikuda, olukorda muuta, suhteid parandada. Kui poeg ei koge, et te teda ja tema tundeid aktsepteerite, siis ei saa ta ka muutusi teha, vastutust võtta, vaid jääb oma negatiivsete emotsioonidega üksi, põgeneb arvutisse, ei leia motivatsiooni ka õppimiseks.
Praegune kokkuhoidev suhe mehega on väga oluline, toetate üksteist ja see aitab ka pojal kohaneda ja muutustega leppida (juhul kui see on tall uus olukord). Seejuures on tähtis, et ta ei tunneks end ka teie kahe poolt justkui tõrjutuna, üksi, ilmajäetuna lähedusest, mis teil kahel on (tuleb sinna tuppa, kus teiegi). Lisaks võib poega ärevaks teha ka beebi sünd, tema jääb veelgi enam tahaplaanile.
Kuigi näib, et aega on alati vähe, saab hoolivat suhtumist väljendada ka mõne minuti jooksul. Tähtis on aga, et see oleks loomulik, siiras. Vahel tasub vältida etteheiteid ja pakkuda hoopis abi (õppida koos vms.), veel parem aga, küsida, mida poeg ise vajab, mõelge koos, mida saaks muuta, milline lahendus sobiks ka pojale. Näiteks: ma näen, et õhtul on raske nii mitut asja ära teha, mis saa arvad, mida sa saaksid teha, et sa ei peaks muretsema, kas jõuad järgmiseks päevaks kõik valmis.
Veel näen ma olulise teemana isaga seonduvat. Rääkige temaga ka sellest, tema igatsusest, võib olla ka kahetsusest, et ta isa enne ärasõitu ei näinud, võib olla soovib ta temaga kontakti (telefon, e-mail, skype jne.)
Et poeg end hästi tunneks on oluline, et ta kogeks tunnustust, positiivset tagasidet. Märgate kõike seda, mis tal hästi välja tuleb, mille poolest ta eriline ja tore poiss on. Pole midagi tähtsamat ja mõjusamat käitumise muutmiseks, kui oma vanematelt poolt märkamine, heakskiit, väärtustamine.
