Meil on raskusi :
1)lapse autosse panemisega. Ta kategooriliselt keeldub viimasel ajal enda turvatooli istumast. (varem ronis sinna ise ja väga tahtis autoga sõita)
Ta viskab ennast pulka ja kogu keha jõuga punnib vastu , samal ajal hüsteeriliselt röökides , nagu keegi tapaks teda. Kui traksid oleme kinni saanud , siis sõidu ajal võtab ta oma käed sealt trakside vahelt välja. Endiselt röökimist ei jäta.
2)Kardab dushi ja vanni. dushi on ta juba pikemat aega kartnud , nüüd keeldub ka vanni minemast. Jälle kisa.
3)Kui ta oma tahtmist ei saa siis alguses vingub ja jällegi lõpetab hüsteeriahooga. Loobib asju ja lööb esimest ettejuhtuvat inimest.
4)Poes ei ole nõus istuma enam kärus ka mitte enam autokärus, mis varem talle väga meeldis.Viskab end riiulitevahele pikali ja karjub hüsteeriliselt.
jpm.
Mida sellise lapsega ette võtta , kui temaga kusagil enam käia ei saa ?
Ja kodurahu ei ole?
Talvel elame kortermajas - ja minul on pidevalt naabrite ees piinlik , kui ta sellist kriiskamist ja karjumist jätkab , kardan , et varsti saadavad naabrid meile lastekaitse uksetaha , sest see kisa ei ole mitte ainult jonn või nutt vaid hüsteeriline kriiskamine , mis võib jätta mulje nagu last piinataks.
Saan aru, et olete mures, kuna ei mõista lapse hüsteerilist nutmist ja kriiskamist ning tunnete end abituna. Kardate naabrite ja kaupluses viibivate inimeste hinnanguid ja arvamusi, kui laps nutab ebaloomulikult kõvasti. Laps ei talu piiravat turvatooli, poekäru, vanni ega dušši.
Üldiselt on 2,5-4 aastase lapse puhul loomulik, et ta hakkab oma tahet avastama ja jõuliselt läbi suruma. Lapsed avastavad, et nemad ise on võimelised otsustama ning nad hakkavad oma uut võimet realiseerima ja kasutama. Vanematele on see periood keeruline, sest lapsel pole veel elukogemust, kuid tahtmist on juba palju. Selles vanuses on suur kunst hoida lapse elu turvalisena ja samal ajal austada ka lapse algavat iseseisvust ilma seda naeruvääristamata. Tõenäoliselt on teie lapsel see periood juba alanud ning te saate õppida tema emotsioone vastu võtma ning kuulama.
Kuna kirjelduse järgi on nutmised hüsteerilised ja kriiskavad ja kirja põhjal on raske midagi täpsemalt arvata, siis soovitan kindluse mõttes konsulteerida ka mõne lastepsühholoogi või - psühhiaatriga. Mõni laps võib olla ka eriliselt tundlik teatud helide või füüsiliste aistingute suhtes ning sel juhul tuleks olla sellest teadlik ja koos spetsialistiga arutada, kuidas last aidata.
Kindel võib olla selles, et kui laps nutab, siis ta tunneb ennast halvasti. Kui laps tunneb ennast halvasti, siis ta vajab vanemate tuge rahunemisel. Rahuneda aitab üldjuhul kuulamine ja tunnete väljendamise lubamine. Last aitab, kui vanem jääb rahulikuks ja armastavaks ning püsib juures, kuni laps end väljendab. Vahel aitab armastav ja kindel hoidmine süles isegi kui laps rabeleb. Laps vajab tunda, et vanemad jäävad kohale ka siis, kui temast tulevad välja väga hirmutavad emotsioonid. Neid emotsioone ei oleks, kui ta ise ei oleks hirmunud. Turvatooli ahistavana kogemine võib olla täitsa normaalne oma tahte kujunemise väljendus, kuid võib olla ka seotud näiteks lapse võimaliku sünnitraumaga. Vahel võib olla tegemist veel mõne sümptomiga. Seetõttu soovitan pöörduda spetsialisti poole.
Laste nutud ja jonnid on vanematele raskesti talutavad mitmel põhjusel. Esiteks on lapse nutt oma olemuselt juba selline, mida oleks raske taluda, kuna sellega kindlustavad inimlapsed oma ellujäämise, sest keegi ikka kuuleb. Teiseks on vanematel raske taluda teiste inimeste hinnanguid ja arvustusi. Ma soovitan teadlikult enda sees läbi mõelda ja teha otsus, kas naabrite arvamus on teie jaoks tegelikult tähtsam kui lapse probleem ja vajadused. Teie ise ju teate, et te ei tee lapsele liiga. Hinnanguid andvaid inimesi võib kõikjal kohata, kuid teie ülesanne on jääda kohale oma lapse jaoks, püüdmata olla kena inimene naabri jaoks. Soovitan lugeda Aletha J. Solteri raamatut „Nutt ja jonnihood“, milles autor väga hästi selgitab, miks on väga vajalik lasta lapsel vahel nutta ja kuidas seda teha. On kahjulik arusaam, et laps peaks olema koguaeg rõõmus ega tohi nutta. Nutt on üks oluline stressi ja pingete maandamise viis lapsel.
Üldiselt vajab laps, et tema vajadused ja tunded oleksid vanemate poolt mõistetud ja märgatud. Last aitab, kui teda kuulatakse ja peegeldatakse tagasi see, mis ta räägib. Samuti vajab laps, et vanem tajuks tema emotsioone ja peegeldaks neid ka tagasi. Nii õpib laps hiljem ka ise oma emotsioone sõnadega väljendama ning kaob ära vajadus karjuda või lüüa. Rahunemine on oluline õppimine ja selleks vajab laps oma vanemate abi. Laps vajab vanemaid, kes jäävad piisavalt rahulikuks ka siis, kui laps ise ei tule oma emotsioonidega veel toime.
Kokkuvõtteks ütlen, et kuulamine ja turvalisuse pakkumine on igal juhul lapsele abiks, kuid lisaks võite vajadusel konsulteerida ka lastepsühholoogiga/-psühhiaatriga.
10 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
3 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
