Meie pea 3aastaseks saab poeg on muutunud väga kartlikuks. Ta kardab põhimõtteliselt kõiki ja kõike. Ta tahab olla ainult koos minuga ja muutub kurvaks ning õnnetuks isegi siis, kui on kodus isaga ainult nii kaua, kui olen ära vaid tund aega, et poes käia. Kuigi ta väga armastab isaga koos aega veeta. Varem oli ta palju koos vanaemaga ja armastas väga vanaema juures olla, nüüd aga hakkab hüsteeriliselt nutma kui teen jutuks, et pean ta korraks sinna hoidu jätma, et ise natuke asjatoimetusi kuskil ajamas käia. Kodus on meil veel kasvamas ka 7kuune beebi, kuid kuni viimaste kuudeni tundus, et kohanemine uue pereliikmega kulges tal äga hästi. Lasteaias poeg veel ei käi ja juba hirmuga mõtlen, kuidas sellega kohanemine tal kujuneks.
Usun, et lasteaia osas on veel vara muretseda, võib ju olla, et kui saab selgeks, mis on peidus praeguse olukorra taga, siis kaob ka mure lasteaia-kohanemise pärast. Lapsed ei oska oma soove ja vajadusi selgelt sõnaliselt väljendada (eks on täiskasvanutelgi tihti sama probleem, kuigi sõnad olemas), seetõttu annavad nad oma sõnumi tihti edasi käitumise kaudu.
7-kuune beebi võib üks mõjutaja olla küll, osa lapsi on n-ö pikema vinnaga sellest arusaamisel, et nüüd ei olegi ainult tema see kõige tähtsam. Seda pakutakse anekdoodina, kuid on tegelikult tõsielu, kui 4-aastane emalt küsib, et millal te siis selle tita haiglasse tagasi viite. Võtab aega, enne kui tuleb mõistmine, et väike venna või õde pole midagi ajutist, vaid see jääbki nii, et keegi on emme süles, kuigi seal "peaksin olema mina".
Suurem laps, kes tegelikult pole ju kuigi suur, jääb reeglina ikka veidi fookusest välja, sest väikene vajab nii palju hoolt ja tähelepanu. Siin peaks teadlikult lähenema ja lapsele kindlasti regulaarselt privaatset tähelepanu pakkuma. Las väike jääb issi või vanaemaga koju, teie pojaga minge aga kahekesi välja, kasvõi tunnikeseks poodi, jalutama, rattaga sõitma - peaasi, et olete kahekesi ja laps saab natukenegi jälle nautida seda olukorda, mil emme on vaid tema päralt. Nii saab ta tagasi eneseväärtuslikkuse tunde, mis beebi sündides on ehk kannatada saanud.
Kui laps hakkab nutma teie lahkumisel, tuleks tema tundeid aktsepteerida. Nii issi kui teie saate last aidata, kui te kumbki lahkumisolukorras üle ei reageeri. Mees saab öelda lapsele: jah, sa tahaksid koos emmega olla..., sulle ei meeldi, kui emme kodust ära läheb..., sul on nii raske oodata, kuni emme tagasi tuleb..., sa kardad, et äkki emme ei tulegi tagasi... jms.
Väikelapse tunded on alati esil, see kuulub tema arengujärgu juurde, lapsel puudub oskus oma soove edasi lükata, tal puudub täiskasvanulik arusaam ajast, homsest jms. Lapse paha tunne, hirm ja ärevus saavad nutu kaudu kehast välja ning ta rahuneb. Kui laps tunneb end pahasti ja tajub samal ajal lisaks teie ärevust, segadust ja otsustamatust (kas tohin minna asju ajama, kui laps nutab), siis lapse paha tunne suureneb. Laps soovib täiskasvanu toetust. Seega on vaja teil koos lapse issiga säilitada rahu ja kannatlikkus ja mõistvus, anda vanemale lapsele võimalikult palju teie armastust ja hoolimist kinnitavaid sõnumeid, seda mitte niivõrd sõnaliselt kui käitumise kaudu.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
