Palun Teie nõuandeid oma poja käitumise kohta. Lühidalt öeldes on tal komme täiest kõrist röökima hakata kui ta ei saa seda mida tahab. Juba väiksena kui ta ei saanud, mida tahtis, karjus ta, vahel ka lõi pead vastu maad. Algusest peale tegelesime tema nö tunnete peegeldamisega ja ka keelamisega. Lootsin, et kui ta rääkima õpib, õpib ta ka end paremini väljendama ja kisahood vähenevad, aga siiani ei saa öelda, et midagi paremaks oleks läinud. Nt. Ta ärkab üles ja hakkab kommi nõudma, minu selgitustele, et enne korralik söök, siis komm reageerib ta karjatuse või kiljatusega, mis olenevalt tujust lõppeb kas kohe ära või muutub pisaratega rõõkimiseks. Sellised karjumised tekivad alati siis, kui ta ei saa mingit asja mida ta tahab ja just nüüd ja kohe. minu käitumine sellistel puhkudel on siiani olnud selline, et kükitan maha, võtan kätest kinni ja ütlen, et ma ei luba sul karjuda ja karjumine on paha ja karjudes ei saa midagi, kui ta jätkab karjumist, siis hoiatan, et kui sa jätkad karjumist, viin su teise tuppa. kui karjumine jätkub, tõstan ta teise tuppa ja lahkun. kui karjumine vaikib mõne aja pärast, lähen sinna, kordan, et karjumine oli väga paha ja kas lepime ära. tema teeb enamasti kalli ja ütleb, et lepime ja kõik on hästi. nii juhtub u 75% juhtudest. ülejäänud korrad ta karjub edasi.. Püüan endale sisendada, et ma pean olema kannatlik, aga pärast tänast pooletunnist karjumist tunnen, et see on kohutavalt väsitav nii minu kui ka teiste pereliikmete jaoks. Palun teie nõu, kuidas käituda karjuva ja rõõkiva lapsega, kas on üldse lootust, et see ajaga muutub...
Kui loen teie kirjeldusi, kuidas olete käitunud pojaga, kes kõvasti ja nõudlikult nutab, siis võin öelda, et olete käitunud targalt. Tõepoolest, lapsega füüsiliselt samale tasandile minemine, rahulik selgitus ja kindlameelsus on sellistes olukordades enamasti mõjusad. Samal ajal on hoiatamine karistusega ja siis selle karistuse kasutamine (teise tuppa tõstmine) sellised vanemlikud tegevused, mille juurde mina panen küsimärgi. Asi on selles, et keegi ei tee midagi ilma põhjuseta, iga inimliku käitumise taga on vajadus. Vanemad kasutavad tihti jõudu ja hirmutamist mõne hüve äravõtmisega olukorras, kui lapse nõudmised või käitumine on nende arvates ebakohased. Kuid jõu kasutamine (kõvad sõnad, karistustool, teise tuppa või nurka sundimine, pepulaks, tutistamine) ja hirmutamine on ses osas mõttetud, et need võivad pealtnäha ka mõjuda (istubki nurgas, pärast kallistab, lepime ära jms), kuid need ei võta ära lapse vajadust - see jääb alles. Kõige tõhusam viis siin on uurida lapse vajadust ja arutleda see-üle, kuidas seda rahuldada. Arutlemine koos lapsega on hea ka seetõttu, et kui lapsele antakse eakohast otsustamisõigust, siis tema koostöövalmidus vanemaga enamasti suureneb. Üks põhjus, miks lapsed on "pahad lapsed" on see, et vanemad ei märka nende tegelikke vajadusi. Ja kuna laps ei oska neist otse rääkida, siis ta annab sellest märku käitumuslikult. Üldreegel on, et mida hullemini laps käitub, seda suuremas hädas ta on. Selle tõiga valguses on minul küll kurb mõelda, et laps on hädas, aga mis teeme meie vanematena - hakkame selle hädasolijaga riidlema, selle asemel, et uurida, mis sõnum on lapse käitumise taga.
Loomulikult tuleb meil vanematena näidata, kus on meie piirid. Siia kuulub ka selgitus, miks me midagi ei luba. Miks ei tohi karjuda? Mille poolest on karjumine paha? Laps ei tea seda, seetõttu on iga keelamise juures oluline rääkida ka sellest, mida ma kardan lapse käitumisega seoses, milline mõju on tema käitumisel mulle ja ümbritsevale jne. Vahel on mõistagi asjakohane ka konkreetne ja lühike EI!, kuid võimalusel peaksid ikka ka selgitused juures olema.
Kui peres on kolm last, võib lastel puudu olla tähelepanust. On hästi oluline, et iga laps saaks ka kummagi vanema privaatset tähelepanu, et kõiki asju ei tehtaks koos. Lapsed vajavad kasvamiseks palju ehedat kontakti vanemaga, just see annab neile eneseväärtuslikkuse tunde. Vahel on lapsed "pahad" just seetõttu, et seni kuni nad on "head" ei pane neid keegi tähele, aga seesugune nn äraspidine kontakt, mille nad saavad vanemat sel juhul, kui teevad midagi vanematele mittesobivat, on ikkagi kontakt, olgu küll, et tigedavõitu. Kas teie kükitate lapse kõrvale ja võtate tal käest kinni ka muul juhul kui siis, kui ta teie arvates liialt kõva häält teeb? Kas te kallistate ka muul ajal, mitte vaid pärast riidu ja leppimist? Lapsed on väga taiplikud märkamaks käitumisjärgnevusi, võib-olla karjub laps seetõttu, et teab - kõige lõpuks tuleb kallistamine!
Laste käitumise taga olevate sõnumite lugemine võib olla väljakutset pakkuv tegevus laste kasvatamisel. Kui neid lugema õpite, on rahulolu kindlasti mõlemapoolne.
Minu laps on 1,6 aastane ning minu ideed on samuti otsas. Laps karjub, peksab pead vastu maad ning viskab ennast maha pikali, viskleb ja väänleb- ideed selle probleemiga hakkama saamiseks hakkavad otsa saama. Olukorrad, kus sellised käitumised ette tulevad on tihti väga absurdsed- jahvatame kohviube, oad saavad jahvatatud (isa räägib juba pojale, et nii, oad said jahvatatud, kõik), nii kui aparaat enam ei unda- lööb poiss ilma ühtegi häält tegemata peaga vastu tööpinda (peale löömist käitub nagu midagi poleks juhtunud); peale potil käimist tahame pükse jalga tagasi panna- viskab ennast maha pikali, viskleb ja väänleb ning karjub "ei taha", saan püksid jalga, rahuneb poiss maha ja toimetab edasi nagu poleks midagi juhtunud; keelad midagi tegemast (nt puust mänguasju kell 7 hommikul maha loopimast), viskab veel teised asjad ka maha, kui siis keelame jätkuvalt, lööb pead vastu maad. Selliseid absurdseid näiteid on väga palju (tolmuimejaga saab koristatud, röögib (tihti lööb peaga vastu maad); hommikusöögiga läheb veel aega, röögib nagu poleks mitu päeva süüa saanud, kui toit on ees, ei söö vaid nõuab järjest erinevaid asju jne).
Kodus on ka 1 kuune beebi aga tähelepanu vajaduse all meie poeg küll ei tohiks kannatada, kuna isal on puhkus, on poeg iga päev ka mänguväljakule jõudnud, toas kas minu või isa või mõlema seltsis; kallistame ja paitame ning kiidame teda ka siis kui ta lihtsalt kenasti mängib või midagi toredat ütleb, teeb, niisamuti elavad meie lähedal ka vanavanemad, kellel tihti külas käime ja kes teda väga hoiavad. Kui ta on üleannetust teinud ja oleme keelanud, selgitame ka miks ei tohi midagi teha ning ka tema tundeid (on pahane, soovib seda kuid ei saanud jne). Hoolimata kõigist pingutustest läheb see peaga tagumine aina sagedasemaks.
Armukadedust beebi suhtes ta ei tunne- käib ja kallistab, musitab ja tahab muudkui teda katsuda.
Lapsed teevad endale haiget enamasti siis, kui neil on puudu turvalisusest ja positiivsest tagasisidest, kui nad on hädas, hirmul, tunnevad üksindust, mahajäetust, abitust. Enda löömist, pea löömist vastu seina, põrandat või voodivõret jms ennastkahjustavat käitumisi tuleb väikelastel ette tihti selles vanusepiiris, milles on teie laps.
Teie kirjas toodud kirjeldusest selgub, et lapse tähelepanu ja tähtisolemise vajadus peaks olema kaetud. On ju tõesti nii, et kõige enam on lapsel abi armastavast emmest ja issist, kes on kannatlikud, rahulikud, piire näitavad ja aktsepteerivad.
Kirjutate, et püüate ka lapse tundeid peegeldada. See on tõesti väga tähtis, et laps saaks vanematelt reageeringuid, mille sisu on: jah, ma saan aru, et saab ennast sel moel tunda, nagu sa praegu tunned.
Oluline on märgata, et tunnete aktsepteerimine tähendab kõikide tunnete lubatavust ja loomulikuks pidamist. On loomulik, et me last paitame, kiidame ja kallistame, kui ta meie arvates tegi midagi head ja kiiduväärset. Samas on vaja olla tähelepanelik ses osas, et oleksime mõistvad ka siis, kui laps nutab, kui ta väljendab pahameelt, pettumust, ärritust, ei ole valmis koostööks jms. Ükski laps ei kasva üles nii, et tal nn halbu või rahulolematust väljendavaid tundeid ei esine. Probleem võib kerkida, kui laps tunneb, et temaga ollakse rahul ainult siis, kui ta on „hea laps“. Laps peab tohtima olla ka „paha laps pahade tunnetega“: see annab talle võimaluse õppida tundma kogu oma tunneteskaalat ja oma tunnetega ka samm-sammult toime tulema. Kui laps saab oma n-ö halbu tundeid väljendades pahase pilgu ja riidlemise osaliseks, õpib ta oma halbu tundeid peitma, mitte nendega toime tulema. Lapse sisemine (sügavalt alateadlik) tunne on sel juhul, et ta ei ole aktsepteeritav sellisena, nagu ta on, ta ei ole väärtuslik sellisena, nagu ta on, ja seega ta ongi karistust väärt, ja laps karistab end ise endale haiget tehes.
Laps õpib tunnetega toimetulemist vanemate eeskuju jälgides. Kui vanemad jäävad ka lapse ärritust ja pahameelt kogedes rahulikuks ja mõistvaks ja alles pärast mõistvuse avaldamist asuvad piiride teema juurde, õpib laps, et tunded lihtsalt ON, nendega on võimalik toime tulla nende aktsepteerimise kaudu, et pole midagi hullu ka hulludes tunnetes. Punkt 1 peaks ikka olema peegeldus ja alles punkt 2 ratsionaalne täiskasvanulik selgitus või keeld. Nt: ma saan aru, et sa ei soovi praegu pükse jalga panna, oi, sulle kohe üldse ei meeldi, et ma seda praegu teen. Kuid mina arvan, et sa praegu tuleb püksid jalga panna, praegu pole õige aeg palju pepuga olla. Või: sulle tundub nii tore klotsidega kolistada, kuid tita veel magab ja ma ei taha, et ta kolistamise peale ärkab; Ma saan aru, et sa sul on kõht nii tühi, sa ei jaksa enam sekunditki oodata, sa tahaksid nii väga süüa nüüd ja kohe..., aga näed, puder veel keeb, natuke läheb veel aega.
Beebi sünniga seoses peaks kindlasti jälgima, et laps saaks ka teie privaatset tähelepanu. Osati on ju 1,6 aastane veel selles eas, et ta tahab veel ise olla emme süles, kuid seal on juba keegi teine. Ka see võib lapses esile kutsuda alateadliku väärtusetusetunde (mind on välja vahetatud).
