Tere!
Milliseid raamatuid oleks hea uurida, et toetada last (5.a) vanemate lahkumineku ajal ja pärast seda ning ka ühe vanema alkoholi liigtarvitamise mõjust lapsele ja kuidas teda selles aidata.
Olen leidnud " Kasvatus pärast lahutust", aga ehk on mõni eriti hea raamat, mida oskaksite veel soovitada. Eriti meeldiks leida raamatust infot, kuidas lapsega suhelda, nii et ka 5-aastane räägiks oma hirmudest/muredest seoses toimuvaga (kas siis kuidagi läbi mängu vms.?).
Oleme lapse isaga mitmeid kordi kokku ja lahku kolinud, sest mina ei kannata välja tema alkoholitarbimist. Algul oli laps nukker, et iss läheb ära, aga nüüdseks näitab välja nagu oleks sellega juba harjunud ja enam nii nukker pole kui iss ära läheb. Tegelikult usun, et see on jätnud oma jälje kindlasti ka lapsesse, aga ta nii väike, et ei oska ju ise abi/toestust küsida, kardan, et peidab kõik endasse, tahan ise temani jõuda, et mure tema sisse ei jääks.
Ilmselt on teil põhjust oletada, et lapsel on hirmud ja mured seoses lahkuminekuga ja isa äraolekuga. Kirjutate, et olete kooselu mitu korda üritanud ja lapse jaoks pole see enam erandlik, et isa ei ela kodus. Laps loomulikult ootab ja igatseb ikka isa tulekut ja sellesse saategi jätkuvalt mõistvalt suhtuda. Samuti lapse võimalikesse meeleolu kõikumistesse ning küsimustesse. Väga tähtis on see, et ka laps teaks, et ta issi jaoks tähtis ja vanemate lahkuminek pole tema süü tõttu toimunud (vältida tuleks näiteks tema nimetamist „pahaks lapseks“, mis kujundab ühtlusi ka süütunnet isa lahkumise pärast).
Üks oluline oskus, mis sel juhul vajalik on aktiivne kuulamine. Seeläbi annate lapsele teada, kuidas temast aru saate, vahel on küsimuste taga, lapse ebaselgete mõtete taga varjul tema mured ja hirmud, tunded, mida on keeruline sõnastada. (vt ka Th Gordoni raamat „Tark lapsevanem“). Väga palju saate aimu ka sellest, mida laps küsib. See annab teile teada, mida ta vajab. Vahel ei peagi mõistatama, mida lapsele rääkida, ta küsib ise, kui suhted vanemaga on usalduslikud ja avatud. Laps küsib just seda, milleks ta ise valmis on ja mida ta vajab. See tähendaks, et vanema reageering pole lapse veidratele mõtetele ja küsimustele olnud varemgi tõrjuv. Kõik küsimused on lubatud ja loomulikud. Vastake neile just sedavõrd, mis viitab tema vajadusele ning keerulist pikka juttu polegi vaja. Samuti on loomulik vahel öelda, et te mõnda asja ei tea. Pakkuge ka lapsele endale võimalus väljendada, kuidas tema mõnd asja seletab. Kõige tähtsam on aga see, et ta kogeb, et te mõistate teda ja tema tundeid ning ta ei pea neid enda sisse peitma ja hirmul olema.
Ja veel, kui isa alkoholiprobleemide mõju pärast on põhjust muretseda, siis ilmselt vajate kindlat kokkuleppe järgimist, et isa külastaks last vaid kainena. Seda pole ju tõesti tarvis, et laps kogeks ebameeldivaid stseene, teie omavahelist sõnelust vms.
Lisaks vestlustele, mis tähendab head kuulamist, on võimalik lapse mure ja hirmudega tegeleda ka mängude, joonistamise jms kaudu. Laps väljendab enda sees toimuvat ka valides mänge, võttes rolle, luues ise lugusid, leides neile lahendusi. Jälgige ja osalege, kui see talle sobib. Lugege koos raamatutuid ja arutlege nende üle. Kui laps tõesti kardab ja on mures, siis tema küsimused, mängud, tema meeleolu ja igapäevane käitumine annab sellest teile teada. Probleemidest annavad aimu lase muutunud uni, söögiisu, mängulust, aktiivsus, suhtlemine teistega jne.
Samuti pole sugugi teisejärguline teie enda suhtumine, kuidas toimunust mõtlete, milliseid tähendusi toimunule omistate ja milliseid signaale otseselt või kaudselt lapsele annate – seega kõik see, kuidas ise end tunnete seoses mehe lahkumisega, kuidas suhtlete temaga külastuskäikude ajal. Kui laps kogeb, et ema ja isa on rahulikud ja sõbralikud nii omavahel kui lapsega, on selgus, kes kus elab, millal tuleb jne, siis pole ka temal hirmudeks alust. Lõpetuseks lisan veel ühe raamatusoovituse, mis võib olla mõtlemisaineks nii teile endale kui ka lapsele mõeldes, so Pia Mellody „Kaassõltuvus“. Vaadake ka Sina&Mina kodulehel nõustamise teema juures teisi raamatusoovitusi.
