Meie peres kasvab peagi 13 saav (kerge kuni mõõduka) vaimupuudega tütar minu eelmisest kooselust ning meie ühine 4-a poeg. Mehel on kaks täiskasvanud tütart esimeset abielust (kes elavad oma elu) ja juba ka lapselaps. Oleme koos elanud 6 aastat. Meie paarisuhe on tasakaalukas, hooliv ja armastav. See on põhiline "sammas", mis aitab toime tulla tütre erivajadustega. Mees käib täiskohaga tööl, mina olen (keskealine üliõpilane ning töötan projektiviisil. Materiaalselt tuleme hea planeerimise korral keskmiselt toime. Oleme 4 a tagasi käinud Gordoni perekoolis ning lugenud laste arengu teemalisi artikleid ning raamatuid. Seame lastele piire enam-vähem ühtmoodi, kuigi mees ei ole vastupanu kohates alati valmis 1:1-le olukordades lapsega oma nõudmisele lõpuni kindlaks jääma, mina olen järjekindlam (loe: emme on see "kuri"). Samas on tema jälle lastega tasakaalukam ja rahulikum, samal ajal kui mina (eriti kui ise väsinud olen) ägestun vahest liialt. Oleme teadlikult planeerinud eraldi aega kahele täiskasvanule, kummalegi lapsele koos emma-kumma täiskasvanuga ning kõigile koos. Lisaks veel minule ja mehele kummalegi päris omaette iseenda aega. Kasutame nii vanaema (kes elab ja töötab kaugel ning ei ole seetõttu pidevalt kättesaadav) kui aeg-ajalt palgalist hoidjat. Siiski tundub, et seda neljakesi koos kodusoleku aega on meie kõigi jaoks vahel liiga palju just tütre erivajaduste tõttu.
Erivajadustega 13-aastase tütre vaimne areng vastab 5-8 aastasele, olenevalt aspektist. Ta käib väikeses erikoolis (mitte internaadis) ning areneb kenasti. Enese eest hoolitsemisega ning verbaalse suhtlemisega tuleb hästi toime. Siiski väsitab kõiki pereliikmeid tema käitumisprobleem (räägib pidevalt, ei suuda end ise tegevusteks motiveerida, võitleb piiride seadmise vastu, vennaga või sõbraga mängides kehtestab reeglid kuid muudab neid tihti ega suuda ühele mängule keskenduda, kui keegi saab haiget või on kurb, siis võib kõrval seistes pidurdamatult naerda).
Poeg on olnud sünnist saadik nii füüsilise kui vaimse arengu poolest eakaaslastest veidi ees. Uni ja isu head. Lasteaeda läks 3a 4k vanuselt ning olen õpetajatelt saanud rõhuvas enamuses positiivset tagasisidet. Lasteaias käib poeg 3-4 päeva nädalas, sest mina õpin ja töötan osakoormusega ning vabad päevad saame kahekesi veeta (nii on ta tervem ja rahulikum, sest rühmas on 24 last ning kõva lärm). Poeg on nn suure elujõuga - liikuv, emotsinaalne ja kirglik, aga vajadusel suudab ka hästi keskenduda ja tegevusega sügavuti minna. Elame linnast väljas väikeses korrusmajade "kommuunis", kus palju koolieelikuid kasvamas. Meie pere lapsed (ja meie ise ka) on palju õues, iga ilmaga. Meil on kindel päevakava, sh lõunamagamine ning nad toituvad tervislikult. Käime tihti metsas ja mere ääres, vahest harva ka linnas. Teleri vaatamine ning arvuti on piiratud (mõni päev ei tee üldse lahti). Pojal on mõnede toiduainete (mesi, rõõsk piim, kakao, pähklid) allergia, aga suudame seda menüüga enamasti tasakaalus hoida.
Poiss on väga hea suhtleja, kuid mänupartneriteks valib enamasti endast vanemaid (5-8-aastaseid), ütleb, et 3-4-aastased on tited. Mängudes eelistab olla teisi innustav ning uusi ideid väljapakkuv, aga kuna teised on vanemad, lõppevad vahel mängud talle endale hingeliselt ja/või füüsiliselt valusalt. Eelistab õues ja hoovil (ühine kõigile kortermajadele) toimetada ilma vanemateta.
See kõik oli sissejuhatuseks, et anda aimu taustsüsteemist - ehk siis mida saab muuta ja mida mitte.
Lapsed elavad ühes toas alates venna vanusest 2,5 (korteris on kokku 3 tuba). Neist on kasvanud mängukaaslased (sest õde on ka vaimselt koolieelik), mäng vaheldub küll tülidega, aga esimene on siiski ülekaalus. Kui õde on mitmepäevases laagris või oma isa juures, siis vend küsib ja igatseb.
Viimasel ajal olen hakanud muretsema poja käitumise pärast. Impulsiivne on ta olnud 2-aastasest saadik (kui miski ei meeldi, viskab end pikali, jookseb "amokki", viskab asju, vahes ka lööb vastu seina või jääb mõni pereliige ette, karjub inetusi). Viimasel aastal on siiski lisandunud tunnete kontrollimise oskust. Nüüd (paar kuud) on tekkinud 2 uut häirivat käitumist: demonstratiivne pissimine (ca 3-4 korda nädalas) näiteks toa põrandale või rõdult alla või kõnniteele) ning sülitamine (sõbrale või emale või õele peale, lihtsalt tänavale). Kummalisse kohta pissimine tuleb näiliselt põhjuseta, aga alati olukorras, kus on pealtvaatajaid. Sülitamine tuleb vihastades või siis "nalja pärast", näiteks puu otsast alla sõprade poole (taustaks tekst: "Mina ronin kõige kõrgemale!".
Vestlesin eile õhtul (kuna oli haruldane hetk ilma õeta) pojaga rahulikult sülitamise ja pissimise asjadest, mis mulle muret teevad. Vähemalt ta kuulas mind ära rahulikult. Ütles muidugi, et üks suur poiss teeb ka nii. Samas ta ütles, et ei taha selle poisi moodi olla. Ütles, et tahab olla iseenda moodi. Vastus
küsimusele, mida poeg ise tunneks kui sõber tema peale sülitaks, tuli
kiiresti: "paha tunne". Loomulikult olen talle alati kohe peale soovimatut käitumist (kui mina olen selle tunnistajaks olnud) öelnud, et selline käitumine on lubamatu ning ümbritsevatele solvav ja ebaviisakas. Pissi on ta nõustunud põrandalt ka ise koristama peale järjekindlat veenmist.
Mida me saame veel teha, et soovimatust käitumisest ei kujuneks "traditsioon"? Kuidas pakkuda olukorras, kus peres kasvab 2 nii erinevat last tervele lapsele keskkonda, kus tal oleks võimalikult turvaline ja arendav kasvada. Muretsen, sest peagi algav september toob kiirema elurütmi meile kõigile ning pikkadel pimedatel õhtutel tuleb taas palju sellist aega, mil kõigi pereliikmete emotsioonid "ei mahu enam meie tuppa ära".
Ja veel. Kas ja millal tasuks mõelda lastele ühe suure toa asemel kahe väikese eraldi toa ehitamisest? On selge, et kui vend areneb õest mööda ja õde jätkab omas tempos, siis varsti nad enam mängukaaslasteks ei sobi. Oma magamistoast me mehega loobuda ei tahaks.
Lugedes teie pikka ja põhjalikku kirja saan öelda vaid üht: olete tõesti hästi hakkama saanud selles keerulises olukorras, nii erinevate vajadustega pereliikmete ühise elu ja suhete korraldamisel. Tore, et perekoolis omandatud oskustest on kasu olnud.
Nüüd aga konkreetse küsimuse juurde, mis puudutab 4-aastast poega.
Kirjeldate, et märkasite poja impulsiivsemat käitumist alates tema 2. eluaastast. See võis olla seotud arengulise olukorraga, lapse mina kasvuga. Sel ajal asub laps seisma enda eest, ja just sellisel moel, nagu ta hetkel oskab. Ja muidugi ei oska ta seda teha n-ö täiskasvanulikul moel, sest lapse tunnete pool on väga esil, sotsiaalseid oskusi on vähe. Kui laps tajub, et ka tema arvamus on tähtis ja tema pakutud lahendused lähevad loosi, on vastupanu ja ülereageerimist vähem. Kui laps tasapisi vanemate abil õpib koostööd, tal lubatakse seista enda eest, näidata enda piire, öelda ei, mitte nõustuda jms, siis tema mina areneb jõudsalt. Kui liiane impulsiivsus ei vähene, laps ei ole kuigi koostöövalmis, reageerib üle, justkui kuulab ja saab aru, aga käitub aina uuesti vanematele vastuvõetamatul moel, siis võiks mõelda, kas kodustes reeglites ja kokkulepetes võiks ehk olla suuremat paindlikkust, rohkem tolerantsust, enam võiks kuulata, arutleda ja kasutusele võtta ka lapse pakutud lahendusi erinevates olukordades.
Lapsele on oluline tunnetada, et ta on tähtis. Nagu suurgi inimene, soovib ta kogeda, et tema soovidega arvestatakse, et tema arvamus on tähtis, et ka tema pakutud lahendused võivad tulla kaalumisele, et tema tundeid mõistetakse ja respekteeritakse jne. Kõike seda tundes ja kogedes kasvab lapsest inimene, kel on eneseväärikus ja kes peab ka teisest lugu.
Kui laps peab aina sõna kuulama, ikka tegema seda, mida suured inimesed ütlevad, ei saa ta end tunda väärikana. See tekitab trotsi. Ehk on üks lahendusvariant see, et püüate lapsele anda rohkem ruumi ise mõtlemiseks ja ise otsustamiseks. Kui laps tajub, et temaga rohkem arvestatakse, ehk taandub siis pikkamisi ka võitlus põrandale pissimise ja sülitamisega. Praegu on ta n-ö võitjapjedestaalile ja tähtsaks tõusnud pissimise abil. Näidake lapsele, et ta võib tähtis olla ka hoopis muul moel.
Tubade osas võiksite asja lastega arutada, neil on kindlasti oma vaade, siin saavad lapsed oma lahendusi pakkuda, kui neil rääkida lasta ning tähelepanelikult kuulata. Ilmne on see, et kui poiss läheb kooli, on tal vaja rahulikku õppimiskohta, kas see õe kõrval võimalik, on saate ise kaaluda-otsustada.
Sügisel, kui palju toas ollakse, on ehk abi heast rutiinist ja pereliikmete „hajutamisest“. Mõnel õhtul võib üks vanem ja üks laps olla trennis, huviringis, õhtused tegevused samuti planeeritud, nt teisipäeviti on lauamänguõhtu, neljapäeval meisterdamine-joonistamine, koos söögi tegemine vms. Perekoolis räägitakse keskkonna kohandamisest probleemide ennetamisel, seegi võiks olla hea viide, et õhtused tegevused paremini läbi mõelda ja planeerida. Ja siingi kaasake laste ettepanekud ja fantaasia.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
üliõpilane ning töötan projektiviisil. Materiaalselt tuleme hea planeerimise korral keskmiselt toime. Oleme 4 a tagasi käinud Gordoni perekoolis ning lugenud laste arengu teemalisi artikleid ning raamatuid. Seame lastele piire enam-vähem ühtmoodi, kuigi mees ei ole vastupanu kohates alati valmis 1:1-le olukordades lapsega oma nõudmisele lõpuni kindlaks jääma, mina olen järjekindlam (loe: emme on see "kuri"). Samas on tema jälle lastega tasakaalukam ja rahulikum, samal ajal kui mina (eriti kui ise väsinud olen) ägestun vahest liialt. Oleme teadlikult planeerinud eraldi aega kahele täiskasvanule, kummalegi lapsele koos emma-kumma täiskasvanuga ning kõigile koos. Lisaks veel minule ja mehele kummalegi päris omaette iseenda aega. Kasutame nii vanaema (kes elab ja töötab kaugel ning ei ole seetõttu pidevalt kättesaadav) kui aeg-ajalt palgalist hoidjat. Siiski tundub, et seda neljakesi koos kodusoleku aega on meie kõigi jaoks vahel liiga palju just tütre erivajaduste tõttu.