Meie perre súndis juunis uus laps, ma ei ole kindel aga ilmselt on soses sellega núúd meie kolme aastasel hea lapse kombed/káitumine táiesti unustatud.
Úkskóik mis ma palun teha, óeldakse EI. Minu sóna ei maksa enam midagi tema jaoks, ráágin nagu seinaga.
Eile káisime poes perega, et túdrukule jalanóusid osta. See poeskáik oli kui tsirkus, inimesed said kindlasti oma pahapilguga vaadata ja kommenteerida kui halvasti kasvatatud laps selles peres kasvab. Úhesaónaga kui me palusime tal et proovime jalga móned jalanóud ja lá;hme koju ára,siis sellepeale hakati jonnima púherdama ja aelema tooli otsas....kui ma palusin ilusti rahulikult, et palun ole hea laps ja proovime korraks jalga...sellepeale ei tehtud válja vaid lihtsalt jonniti vinguti....ja siis árkas muidugi pisem preili ka úles kes hakkas karjuma...hullumaja. Sellist palumist ja mitte aksepteerimist suurema lapse puhul oli terved páevad táis....
Jah, ma saan aru temast, et uus tita on majas ja tóesti mul ei ole tema jaoks aega pidevalt, aga mis parata hetkel, gaasivaludega titaga ei ole ka lihtne hetkel olla. Kodus kui váhegi vóimalust ma úritan temaga koos olla, mángida vói raamatut lugeda....ja ise púúan hásti rahulikuks kóiges selles olukorras jááda...aga vahel tundub et kóik jookseb nii kokku. Mina ja minu mees ei saa enam hakkame kolme aastase jonnist. Pidev karistamine, hetkel siis olen teda kergelt tutistand ja oma tuppa mótlema saatnud tundub nii móttetu. See, et ma játan ta magustoidust ilma vói multikatest, see teda ka ei kóiguta enam.
Mis ma peaksin tegema temaga, et ta natukenegi kuulaks meie sóna...
Hommikul tóuseme úles, palun, et ta ennast riidesse paneks vói et korjaks oma asjad úles maast, siis óeldakse ei taha. Ma palun teda, et me vótaksime rohtu, selle peale ei taha.....samuti ma palun et teeme juuksed korda et óue minna vááneldakse ja jonnitakse et ei taha....ma palun teda, et ole hea laps ja ole paigal...ei, ikka váánleb edasi. Ma palun, et peale rattaga sóitmist ta oma ratta ka várava juurest kaasa vótaks rohkem maja juurde..siis selle peale jálle vóta ise ei taha...sada sóna vastu kuni ma vihastan ja ta tuppa tirin ja oma tuppa panen mótlema miks ta nii halvasti káitub. Ja see ka, et ta lóób mind kui vihastab.
Ma ei tea enam mis on óige káitumine tema suhtes ja mitte...kus alagavd piirid ja kus lóppevad...kaua ta testib meid oma káitumisega nii...kas ma peaksin lihtsalt núúd úleelama selle perioodi vói kuidagi teistmoodi káituma/olema.
Palun andke nóu kuidas oleks óige káitumine súgisel neliaseks saava túdrukuga.
Náen, et karistused tema puhul ei aita.
Teie lugu lugedes võib öelda, et Teie lapsel on kokkulangenud kaks asja. Esiteks on lapsel alanud esimene "mina"-kriis, mis väljendub sageli jonnina. Kindlasti mõjutab last ka teise lapse sünd.
Mida siis teha antud olukorraga, mis on tuttav paljudele vanematele kellel kaks väikest last kodus. Kõige olulisem on ise rahu säilitada. Kui vanem on ise rahulik on olukorda võimalik kiiremini ja rahumeelsemalt lahendada. Kui ise enam ei jaksa oleks hea tegelemine üle anda isale.
Tulles nüüd poes käimise teema juurde. Üks on kindel jonniva lapsega kokkuleppeid teha on hilja, kuna siis ta enam ei kuule vanemat. Sellises olukorras on lapsel tundeid rohkem, kui mõtlemist. Seega ennem poodi minekut või kuskile mujale minekut tasuks lapsega kokkulepped ennem ära teha. Lapse jaoks on oluline teadmine, kuhu minnakse, miks ja mida temalt seal oodatakse. Kui vähegi võimalik võiks suurema lapse asju minna ostma ilma väiksemata või siis võtta keegi kaasa, kes saaks vajadusel tegeleda väikse lapsega. Sellises vanuses lastega on suur tõenäosus, et poes väljub olukord kontrolli alt.
3-4 aastaste jonniga on tõepoolest selline lugu, et jonn tahab jonnist ja see periood tuleb üle elada. Kui vanem on ise rahulik rahuneb ka laps kiiremini. Kindlasti tasub last aktiivselt kuulata, mis võtab lapsel emotsioone vähemaks. Aktiivse kuulamise käigus ümbersõnastab vanem lapsele tema enda sõnumeid. Toon siia ühe näite, laps ei soovi riidesse panna. Siin saab vanem tagasi peegeldada lapsele järgmiselt: "sa ei taha riidesse panna või sulle ei meeldi hommikuti riidesse panna". Selliste lausete ütlemine jätab lapsele tunde, et teda on mõistetud ja tal ei ole vaja rohkem võidelda. Väikeste laste puhul on hea anda ka valikuid nt. kas paned riidesse ennem hommikusööki või peale. Loomulikult peab vanem pakkuma välja valikud, mis talle endale sobivad. Osadele lastele meeldib, kui neile antakse valikuid.
Heaks meetodiks on ka aegmaha tehnika ehk siis oma tuppa rahunema saatmine. Siin on oluline meeles pidada, et aegmaha ei ole karistamine. Ennem tutistamine ja siis oma tuppa saatmine ei ole hea varjant, nii jääb lapsele tunne, et temast ei hoolita. Parem lahendus on lapse saatmine koheselt oma tuppa rahunemiseks ja mõtlemiseks. Kindlasti peaks lapsele ütlema, et kui ta on rahunenud ootate teda tagasi enda juurde.
Samuti tuleb meelespidada, et 3-4 aastased lapsed vajavad ema nii, füüsilises kui vaimses mõttes. Seega tuleks suuremat last võtta lihtsalt niisama sülle, juttu rääkida ja kallistada. Füüsiline kontakt emaga, aitab lapsel rahuneda ja leida tasakaalu iseendas. Samas tuleb arvestada sellega , et laps vajab uue ilmakodanikuga harjumiseks aega nagu vanemadki. Harjumine võib kesta vahel pool aastat.
Kokkuvõttes võtke aega iseendale, et jaksaks tegeleda oma kahe lapsega. Andke lapsele aega kohanemiseks. Kui lapsel on jonni,tuju, kuulake teda aktiivselt vajaduselt võtke aeg maha.
Vahel laske jonnil lihtsalt olla, kuna jonn tahab jonnimist. Häid mõtteid võite leida dr. Thomas Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" ja Aletha J. Solter "Nutt ja jonnihood"
