Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Jonn

murelik
Külaline
Postitatud 28.07.2011 kell 20:11
Minu varsti kolmeseks saav poiss on super jonnija sünnist saati.Ükski läbirääkimine ega kokkulepe ei õnnestu.MInu taktika on ignoreerimine kuni ta rahuneb,sest iga kontakteerumise püüe päädib veel suurema kisaga.Vihale võib ajada suvaline situatsioon,mõni keelatud asja keelamine või näiteks õhtune suure laetule kustutamine.Kui me ise kustutame tule ja temal paha tuju,siis tingimata peame tule põlema panema,et ta saaks ise kustutada.Kui tema ;käsku eirata,tuleb selline jonn mis ei kuula enam midagi.Kui tuju hea võib kõik teha.Pahatihti suurema tüli vältimiseks kuuletume.Tean,see on vale käitumine.Kui me oskame ette näha oodatavat situatsiooni,annab läbirääkimine tulemusi.Näiteks autoga reisile ei saa,kui jonnima hakkad reisi ajal.Ja selline kokkulepe toimib.Alati lihtsalt ei oska ette näha,millest tüli tõuseb ja siis hoia piip,prillid ja närvid.Rahulikuks jääda on jube raske.Kuidas toimida,kui jonn juba külas?
Maarika Lember
Psühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 29.07.2011 kell 14:31
Esitate väga raske küsimuse - mida teha siis, kui jonnituurid üleval? Sel hetkel on lapsel emotsioonid laes (ja ilmselt tihti ka teil!) ning sellelt pinnalt head lahendust leida on raske.
Kui alustada pisut kaugemalt, siis meeldib mulle ikka öelda, et jonni kui sellist ei olegi olemas. On lapse vajadused, mis antud hetkel on tema jaoks absoluutselt kõige tähtsamad. Seal kõrval on vanemate vajadused, mis enamasti on "mõistlikud ja ratsionaalsed". Ja pahatihti need vajadused põrkuvad omavahel. Mida vanem on inimene, seda arenenum on tema mõtlemisvõime ja seda rohkem on tal oskusi olukorraga toime tulla. 3 aastane laps keskendub vaid sellele, mis on hetkel ning seisab oma vajaduste eest kogu oma jõuga. Selles protsessis areneb tema arusaam iseendast kui isiksusest.
Lisaks on väga olulised tegurid, mis nn. jonnimist soodustavad väsimus ja tähelepanu puudus (õigupoolest on needki tegelikult lapse vajadused, kuid tema ise ei oska sellest aru saada ega neid välja tuua). Sellisel juhul tõusebki tüli pisiasjadest (kes kustutab tule, kes siseneb esimesena jne.). See on üks põhjustest, miks rõhutataksegi just eriti väikelaste puhul kindla päevakava tähtsust - kui laps on piisavalt puhanud, siis jaksab ta kuulata ja leppida ka ebameeldivustega.
Tänapäeval on palju lapsi, kes juba pisikesest peale on väga terased ning arvestatavad partnerid. Kõige tõhusam käitumisviis on sellisel juhul vastastikune austus. Plaane tehes küsige ka lapse käest, mis talle meeldiks, püüdke üheskoos arutada ja kokkuleppele jõuda. See näitab lapsele, et ta on vanemate jaoks tähtis, rahuldab tema tähelepanuvajadust ja annab ühtlasi ka mudeli, kuidas teistega käituda.

Tulen tagasi kõige raskema koha juurde, kuidas käituda jonniva lapsega. Nagu öeldud, on lapse emotsioonid laes. Ennekõike on oluline teil täiskasvanuna säilitada rahu. "Emotsionaalse auru" väjalaskmiseks on imeliseks vahendiks aktiivne kuulamine. Te püüate mõista, mis lapsega toimub ning peegeldate talle seda sõnades tagasi. Peegeldusi läheb vaja mitmeid, püüdke leida olukorra erinevaid aspekte N: "Sa oled praegu tõsiselt vihane", "Ma näen, et sul kohe käed värisevad, sul on nii suur pahameel", "Sa oled minu peale väga kuri, et ma kustutasin tule sinu asemel?", "Sa tahad tuld ise kustutada, sest sina oled selle toa peremees?", "Kui sa tule ise ära kustutad, siis tunned end juba suure mehena?"jne. Kui tegemist ei ole lapsega, kes tugeva jonnimise hetkel akontaktseks muutub (ei kuule ega näe enam, mis tema ümber toimub - sel juhul aitab ainult turvaline füüsiline kontakt, süleshoidmine ja silitamine), siis juba esimese õige peegelduse puhul vähenevad tema detsibellid olulisel määral. Nutt on suure inertsiga tegevus, läheb veel pisut aega ja teie mõistvaid sõnu vaja, et rahuneda. Siis võite juba omavahel olukorra läbi arutada ja tema kokkuleppeid N: "Ma saan aru, et sinu jaoks on väga oluline, et sa saaksid tule ise ära kustutada. Ma püüan seda edaspidi alati arvestada, kuid kui mul meelest ära läheb, siis tuleta mulle seda kuidagi muul moel meelde kui jonnimisega". Las laps pakub ise välja, kuidas ta seda teha saab. Või pakkuge ise midagi toredat. Selline käitumine toimib, sest laps saab sõnumi, et teda mõistetakse, et tema on oluline. Tema soov teiega koostööd teha suureneb märgatavalt. Rahulikes oludes andke lapsele teada ka oma vajadustest ning mõelge koos, kuidas mõlema poole vajadusi omavahel sobitada.
Selleks, et kõike seda ellu viia, peate te ise olema puhanud ja tasakaalus. Leidke aega ka iseenda jaoks ning seegi annab panuse pingevabamasse pereellu!
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!