Kui ma oma tütrele midagi keelan või käsen (ära võta korraga 3 küpsist, paneme riided selga, ei tohi asju loopida jne) nii algab kohe karjumine. Viskab pikali maha, sipleb, karjub, ei ühtki pisarat. Lohtuda ja sülle võtta teda ei saa, muuga meelitada ka mitte, ta oleks nagu kotakti võimetu. Karjub nii teinekord isegi tunnikese ja jääb magama. Kui ärkab, on ideaalne laps kuni järgmise korrani. Mida teha selliste hoogude ajal. Mõni päev suudan seda jonni eos ennetada aga teinepäev võib juhtuda, et tema karjumist on isegi 2 korda päevas. Samas ok, need kolm küpsist võin ma ju ka lubada nö kodurahu huvides, aga ilma kinnasteta õues olemist ju mitte. Lisaks veel, et ta aru saab jutust ilusti, aga räägib vähe.
Jonn on selles eas suht loomulik nähtus. Meie võitlesime ja jagasime ka sellega maid. Vahel toimis see, et lasin tal natuke aega nutta (ei püüdnud teda lohutada ega meelitada, tegelesin muude asjadega) mida rohkem ise last hurjutada ja närvi minna seda hullemaks läheb vähemalt meil tavaliselt nutt. Teine asi, mis meil toimis on see (seda õpetas mulle üks tuttav), et kui laps karjus ei tahaaaaaaaaaaaa, siis mina ütlesin talle, et mannu ültse ei taha, tema jälle ei taha ja mina uuesti...nii jorutasime vahel tükk aega (ämm ikka naeris, mida ma seal korrutan), kuid see toimis. Natuke aega jorutas veel aga siis rahunes maha. Talle piisas vist tundest, et teda on hetkel mõistetud, et ta ju ei taha. Siis läks tähelepanu juba mujale ja on valmis panema saapaid jalga ja õue minema jne.
Mina arvastasin üks päev, kui palju ÄRA keelt ja käsutamist ma kasutan ops: Isegi kui laps midagi ostseselt ei tee halvasti. Nt poes ära kao ära, tule ruttem, vaata, et sa ei lähe... endal hakkas ka häbi! Ime ka, et laps mind lõpuks ei kuula. Püüan nüüd teadlikult kõigepealt mõelda, kas minu jaoks on tema käitumine ikka ok või ei ole. Usun, et hästi palju laste vastupanust (jonnist) on tingitud meist endist ja sellest kuidas me lapsega räägime, käitume! Selles vanuses on muidugi üldse jonn kui selline hästi loomulik. Mis peamine püüa ise jääda rahulikuks.
Kas sa oled tähelepannud millal tavaliselt lapsel jonn peale tuleb? Meil on hullumaja, kui laps on väsinud, siis iga asi toob kohe pisarad silma ja hädakisa. Olen ka tähele pannud, et jonn lööb välja ka nendes olukordades, kus ma ise olen närviline või mul on kiire.
Soovitan oma kogemusest: püüa olla ise rahulik, toimib ka tähelepanu kõrvalejuhtimine muu huvitava asja/ tegevusega (me viskame jonni aknast välja) Kui tõsisem jonnihoog siis võtan lapsel lihtsalt ümbert kinni ja hoian teda natuke aega süles, see rahustab päris hästi.
Igasugune hurjutamine ja keelamine on nagu õli tulle valamine, täiesti mõttetu tegevus. Jonn võtab siis ainult hoogu juurde. Mingi jonni raamat on ka minu arust ilmunud... :rolleyes:
jaa olen küll, jonn tuleb peale tavaliselt, kui me peaksime midagi selga panema. Suure kisaga saame selga ühe õhukese pluusikese. väljas pole juba mitu päeva saanud käia, sest ma ei suuda teda visklevana riidesse panna. Ja kui ma ei luba talle suuremate laste kooli asju, siis ka. Seda küpsite keelamist on korra ainult olnud. Võrreldes pere teiste lastega, on temale palju palju rohkem lubatud, nii, et seda ma küll ei ütleks, et keelde on palju ja mõtetuid.
Meie oma paneb ISE riidesse... ainuke viis kuidas on nõus. Läheb aega, mis ta läheb aga lõpuks saab asja! Siis kui ta näeb, et ta päris üksi hakkama ei saa, siis Emme aita! Valime vahel ka koos välja tema riideid, siis paneb ka suurema tahtmisega. Kas ta ei taha õue ka minna või lihtsalt riidesse ei taha panna? Kui riiete vastu jonn, siis püüa järsku alustadagi sellest otsast, et kas tahad õue minna ja tema enda huvi ärgitada asja vastu.
Selles vanuses laps on üsna aktiivne ja muutub järjest iseseisvamaks. Vanemad aga jätavad endale otsustamise, mida tohib, mida mitte ja sellega kaasnevad käsud-keelud.
Nagu Teiegi kirjast selgub toob see kaasa protesti. Talle ei ole paljud asjad arusaadavad – miks ei tohi võtta mitu küpsist korraga või miks peab minema magama, kui mäng pooleli jne. Samas on vajalikud kindlad piirid ja laps proovib, mida võib, mida mitte ja justkui mõõdab oma mõju vanemale. See on sageli kurnav aeg lapsevanemale ja paneb kannatuse proovile. Laps aga soovib väljendada oma tahet ja vajadusi, samuti tundeid sh negatiivseid. Kui sõnu veel vähe, siis kuidas ta võiks anda suurele inimesele teada, mis temas toimub?
Mis aitaks sel raskel perioodil? Kindlad reeglid, piirid (mida ei vaidlustata) ja rituaalid, nt magamaminekul, söömisharjumused jne. Seejuures vajab laps kindlustunnet, et ema armastab teda ka siis, kui ta jonnib, nt oma pahameelt, viha väljendab. Siin on oluline, kui ema väljendab lapsele oma mõistmist, nt „sa oled pahane, et ei tohi võtta mitu küpsist korraga?”. Oluline on, et laps teaks, et ta ei ole sellepärast „paha”, kui ta väljendab oma tahtmisi ja negatiivseid tundeid, näiteks on vihane ja loobib asju („sa oled praegu tõesti vihane”. Kohane on väljendada ka oma tundeid ja soove, näiteks „ma olen kurb, et nukk katki läks”.
Kirjast selgub, et vahel õnnestub nn hooge ennetada, järelikult olete märganud, mis täpselt sellele kaasa aitab. Proovida võiks veel näiteks valmistada last ette ja rääkida oma plaanidest, et tal oleks aega nendega harjuda, nt „natuke mängi veel ja siis läheme pesema ja varsti tuleb uneaeg” või siis „täna on külm ilm ja punaste kinnastega on õues soe” vms. Ja jällegi kui tuleb protest, siis suhtuda rahulikult ning väljendage sõnutsi, kuidas te temast aru saate, nt „sulle ei meeldi kindaid kätte panna?” või „sulle ei meeldi need kindad?”, või siis „ma võtan need kaasa ja paneme kohe kätte, kui külm hakkab?” (juhul kui peate seda võimalikuks).
Niisiis, jääb soovida tõesti kannatust ja mõistmist ning väljendada lapsele, kuidas te temast aru saate (aktiivne kuulamine). Veel üks lihtne asi, mida enamasti vanemad niigi teevad – teha eakohaselt turvaliseks oma elamine, et ei peaks keelama-käskima ja laps võib oma uudishimu ja iseseisvust ohutult väljendada (sh panna küpsised ära, kui pole sobiv aeg nende söömiseks).
Ja veel, selles vanuses lapsel on raske kohaneda näiteks uue hoidja või kasvatajaga, turvalisem on üks kindel inimene. Mitut erinevat inimest, kes teda hooldavad (kaasnevad ka ju erinevad piirid), on tal raske taluda ning see võib põhjustada hirme, ebakindlust ning kaasnevaid nn jonnihooge. Kirjast küll ei selgu, kuid mõelda võiks sellegi üle, milliseid muutustega on pidanud teie laps lähiajal kohanema ja kuidas see võiks talle mõjuda.
ops: Isegi kui laps midagi ostseselt ei tee halvasti. Nt poes ära kao ära, tule ruttem, vaata, et sa ei lähe... endal hakkas ka häbi! Ime ka, et laps mind lõpuks ei kuula. Püüan nüüd teadlikult kõigepealt mõelda, kas minu jaoks on tema käitumine ikka ok või ei ole. Usun, et hästi palju laste vastupanust (jonnist) on tingitud meist endist ja sellest kuidas me lapsega räägime, käitume! Selles vanuses on muidugi üldse jonn kui selline hästi loomulik. Mis peamine püüa ise jääda rahulikuks.
Kui tõsisem jonnihoog siis võtan lapsel lihtsalt ümbert kinni ja hoian teda natuke aega süles, see rahustab päris hästi.
. Kohane on väljendada ka oma tundeid ja soove, näiteks „ma olen kurb, et nukk katki läks”