Mu tütar saab kohe kolmeseks. Teda on olnud siiani rõõm kasvatada, sest ta on arukas, sõnakuulelik ja väga õpihimuline. Sõimekasvatajad ütlevad, et võrreldes teiste omaealistega on ta iseseisvam ja tugevama närvikavaga. Memmekas pole ta eriti olnud ja siiani oleme temaga igati rahul olnud.
Mulle tekitas suurt hämmeldust ja kurbust tütre hiljutine käitumine, õigemini tema sõnad. Tulin ühel tavalisel õhtul töölt. Tütar oli terve päeva veetnud kodus oma lemmikvanaemaga, kes on last tihti hoidmas käinud ja kellega tütar on väga lähedane. Vanaema on pedagoog, oskab ja tahab lapsega tegeleda ja tema mõju on lapsele alati positiivne olnud. Nüüd aga, tol õhtul, kui tüdruk vanaemaga õuest mängimast tuppa tuli, otsustas laps ukse vanaema nina ees kinni lüüa ja minu silme all ka veel lukku keerata, teatades trotsi ja kurjust täis häälega: ma ei lase vanaema sisse! Tõttasin kohe vahele, lasin imestava vanaema sisse ja ütlesin tütrele, et nii ikka ei ole viisakas, vanaema ju mängis sinuga õues ja palun ole tema vastu hea. Arvasin, et sellega olukord lahenebki, ega osanud aimatagi, mis kõik alles järgneb. Minu ja vanaema suureks hämmelduseks ilmus täiesti rahulik, aga väga otsusekindel laps mõne hetke pärast meie seltsi kööki, vaatas mulle otse silma ja ütles: "Ma loodan, et vanaema homme ei tule!" Ma jäin sõnatuks, sest vanaema oli just jõudnud öelda, et huvitav, mis tüdrukul hakkas, oli päev otsa ju nii heatujuline laps olnud... Lisaks ehmatas mind lapse väljendusviis "ma loodan, et..." - ta pole kunagi varem nii öelnud.
Näitasin lapsele igati välja, et tema käitumine oli inetu ja ütlesin 3-4 korda rangel toonil, et mine palu vanaemalt vabandust, tee talle kalli-kalli ja leppige ära. Leppimist ei järgnenud, vanaema läks nukral ilmel koju.
Tundsin, et ma ei saa jätta last tema käitumise pärast karistamata, istusin temaga maha ja seletasin talle veelkord lihtsate sõnadega, aga rangelt ära, mis ta valesti oli teinud ja mida nüüd mina tunnen ja mida vanaema tunneb. Saatsin ta oma tuppa järele mõtlema ja võtsin ka tema kaisujänku ära (jänku ütles lapsele samuti, et too on halvasti käitunud jne). Jänku sõnad liigutasidki last kõige enam ja panid ta hetkeks nutma. Aga rohkem nuttu kogu õhtu jooksul ei olnud. Vastupidi - tüdruk toimetas vaikselt oma asjadega, koristas kuulekalt oma toa ära, pesi ise hambad (!) ja läks ise voodisse. Ei tahtnud sülle, kallistusi ega virisenud millegi muu pärast. Mitmel korral veel rääkisime sellest inetust vahejuhtumist ning laps näis heitlevat enda sees nutuga, suu tõmbles, aga nutma ei hakanud. Küsis: kuhu sa jänku panid? Vastasin, et jänku läks kappi, sest tema meelest olid sa vanaema vastu paha. Tüdruk mõtles hetke, nutuvõru ümber suu, kogus siis ennast ja ütles vaikselt: pane jah kappi, ma olin paha.
Nii see selleks korraks jäigi.
Millest võib lapse selline käitumine olla põhjustatud ja kuidas mina kui ema peaksin/oleksin pidanud reageerima?
Mõnes mõttes tundus, et laps sai oma käitumisest aru (sellest edasine kuulekus ja vaikselt tuttu minek jne), aga samas ei vajanud ta üldse lohutust ega pugenud mulle sülle, et nö andestust otsida.
Minul jäi süda valutama, sest olin päev otsa oma lapse järele igatsenud, aga ei saanud nüüd teda isegi kallistada. Äkki tegin tühisest asjast suure numbri ilmaasjata? Oleksin pidanud lapse solvangutele läbi sõrmede vaatama?
Ehk keegi oskab selle kirjutise alusel midagi arvata või soovitada. Oleksin tänulik!
Saan aru, et olete hämmelduses oma lapse ootamatust käitumisest, mis oli teie arvates ebaviisakas ja solvav vanaema suhtes, kes last tihti hoidmas käib. Vanaema on tütrega alati kenasti hakkama saanud ning see, et tütar vanaema ukse taha tahtis jätta, oli teie jaoks ehmatav ning ärritav. Pärast seda kui olite lapsele korduvalt selgeks teinud, et selline käitumine on inetu, käitus laps väga iseseisvalt ega soovinud ühtegi hellust. Teie jaoks tundus ka lapse edasine käitumine kummaline ning küsite teiste arvamusi või soovitusi.
Paljud vanemad reageerivad lapse käitumisele sarnaselt nagu teie, sest nii on alati tehtud ja nii tundub õige. Kui vaadata olukorda läbi lapse silmade, annab see võimaluse mõista last paremini ning siis juba valida, kuidas tegelikult reageerida soovite. Alati võib öelda, et laps käitub halvasti, kui ta tunneb ennast halvasti. Teie laps oli millegi pärast vihane või pettunud. Kirjast sain aru, et teie väljendasite lapsele, kuidas nii teie kui ka vanaema ennast tundsite, kuid te ei kuulanud, kuidas laps end tundis. Miks ta vanaema peale pahane oli? Miks ta ei tahtnud, et vanaema tuleks? Mulle tundub, et kogu olukorra sõnum lapsele võis olla, et tema tunded ja vajadused ei ole olulised ega mõistetud ning ta on halb, kui ta otsustab omal viisil oma tundeid väljendada. Ta võis teha ka järelduse, et nii halb laps nagu tema ei väärigi õrnusi. Tõenäoliselt jäi ka pettumuse, üksinduse või mõistmatuse tunne tema sisse.
Üks võimalus oleks olnud peegeldada lapsele tema tundeid ja vajadusi, mida teie täiskasvanuna oskate tajuda lapse käitumist nähes. Näiteks: „oi, sa ei taha, et vanaema tuppa tuleb… sa oled kohe päris pahane tema peale… Ma lasen vanaema ikka tuppa, aga sa võid rääkida, mis juhtus…“. Selle peale hakkaks laps tõenäoliselt rääkima oma käitumise põhjusest, et milles vanaema tema arvates ebaõiglaselt käitus või midagi muud. Kui laps on haavunud täiskasvanu käitumisest, siis on oluline, et lapse tunded saaksid kuulatud ja aktsepteeritud. Laps ei saagi olla kõigega rahul, kuid on oluline, et tema tunded oleksid märgatud ja kuuldud.
Selles vanuses lapse üks olulisi arenguülesandeid on õppida vastandlikke tundeid taluma. Laps õpib läbi kogemuste, et ei ole üdini häid ja halbu inimesi – ühe ja sama inimese suhtes on turvaline tunda nii armastuse kui ka vihkamise tundeid. Laps peaks õppima, et on loomulik tunda pettumust inimese suhtes, keda armastad. Samuti võiks laps õppida, et ta ise on armastust väärt ka siis, kui keegi tema käitumise tõttu haiget saab. Lapseni oleks võinud ideaalis jõuda sõnum, et "ma küll ei taha, et vanaema ukse taha jääb, aga ma hoolin siiski väga sellest, kuidas sina end tunned". Sel juhul õpiks laps mitte ainult viisakust vaid ka hoolimist.
Kui teil on soov rohkem teada sellest, kuidas toetada last, kui tal on probleem või kuidas ennast kehtestada nii, et lapse enesehinnang ei saaks kahjustada ning ka teie enda vajadused oleksid rahuldatud, siis soovitan lugeda Thomas Gordoni „Tark lapsevanem“ või osaleda Gordoni perekooli koolitusel. Gordoni põhimõtted aitavad hoida peres häid ja hoolivaid suhteid ning olla teadlikud nii enda kui teiste emotsioonidest ja vajadustest.
Tere!
Suur tänu vastuse eest!
Sain Teie sõnadest kindlust oma hilisematele mõtetele selles osas, et ma poleks siiski pidanud sellest asjast nii suurt numbrit tegema. Oleksin pidanud, nagu Te soovitasite, lapsele selgitama, et laseme ikka vanaema ka tuppa, aga siis võtan kohe ka sinu (st lapse) sülle ja räägin sinuga juttu. Või midagi sellist. Ma arvan, et ma ei teinud nii sellepärast, et sellist olukorda polnud meil varem ette tulnud ja ma ei osanud lapse sellist reaktsiooni üldse oodata.
Lapselt küsisin küll tegelikult mitmel korral, et miks ta vanaema peale pahane on ja mis vanaema tema meelest pahasti tegi, aga vastuseks sain ainult, et ei tea.
Seda "sa oled paha" sõnumit on laps kasutanud tihti minu vastu ka, kui talle mõni minu korraldus või mu käitumine ei meeldi. Siis olen alati seda peegeldamise võtet kasutanud ja tüli on sumbunud, laps unustab oma pahameele ja elu läheb edasi.
Aitäh teile ka!
Olen teiega nõus, et tänu laste arengule ja pidevale muutumisele on vanemad tegelikult iga päev uues olukorras. Lapsed on suured õpetajad!
Edu ja rõõmu teile!
