Oleme siis selle potil käimisega lootusetult jännis. Kui tüdruk 1,5 aastane oli siis ta katekooriliselt keeldus potile minemast, mõtlesime, et ootame veel vähe aega.
2 aastaselt õnnestus ta meil l6puks potile meelitada, vahest istus ja m2ngis ommikul pool tundi aga ei tulnud sinna poti sisse midagi. Lõpuks akkasime talt mähkut päeval ära võtma. Paar päeva jooksis märgade pükstega ringi ilma, et see teda häirind oleks. Siis ühel päeval laps ei teind enam üldse pissi hoidis hommikust õhtuni kinni ja lihtsalt ei pissind. Õhtuks oli juba kõht punnis ja laps ei tahtnud üldse ringi joosta ja oli koguaeg kas süles, või voodis . Jooksime lapsega arsti juurde. Arsti kabineti taga oodates tegi lõpuks suurest hirmust arsti juures oma pissi ära ja teavitas et lähme koju . Arst soovitas meil selle potiasjaga weel veidi oodata et küll ta ise hakkab tahtma. Nüüd oleme juba paar viimast kuud üritanud last potile meelitada aga ei saa ei mängudega ega meelitustega. Mis kõige hullem laps ei taha enam ilma mähkuta üldse olla niikui mähku ära võtta siis hakkab hüsteeriliselt rõõkima ja rõõgib senikaua kuni uus mähku panna. Ei oska nagu enam midagi teha või proovida.
Esimene abistav käitumine, kui laps on hädas, on vanemate mõistev suhtumine. Lapsel on vaja kindlust, et ta on heaks kiidetud, väärtuslik, armastatud. See lisab kindlust tema enese mina arengusse ja aitab uusi käitumisi õppida – sellega tegeleb laps ju päevast päeva. Potti pissimise õppimine võib täiskasvanule tunduda lihtne, lapsele hoopiski mitte. Uue harjutamine on seotud toimetulekuärevusega, mida suurem ärevus, seda suurem on tõenäosus, et ta toime ei tule (nii on ka täiskasvanutega). Siin on eelkõige vaja lapsega kannatlik olla ja mitte probleemi üle tähtsustada. Praegu võiks lapselt ajutiselt potti pissimise õppimise pinge hoopis ära võtta. Las laps rahuneb ja püüdke ka ise rahuneda – lapsel on aega õppida pissimis-kakamiskäitumist kuni viienda eluaastani. See vanus on üldisemalt piir, kus need asjad enamvähem selged peaksid olema. Ühel päeval laps lihtsalt jõuab oma arengus selleni, et piss tuleb potti, mitte püksi ega mähkusse.
Samal ajal on aga sellel oma suur mõju, mil moel käitute ja suhtute teie. Tõrelemine ja pahameel ei anna reeglina tulemust nagu ka jõu kasutamine. Soovitus rahu ja kannatlikkuse kõrval on see, et ei maksa teha mähkussepissimisest liialt suurt numbrit. Muidugi saate aeg-ajalt rahulikult selgitada ja öelda, kuidas teie arvates asjad peaksid käima, saate last kiita, kui piss juhuslikult potti püüda õnnestub. Ka selgitamist, kiitmist, oma arvamuse väljaütlemist ei maksa teha ülemääraselt. Öelge korra, sellest piisab, laps ei ole rumal.
Peaasi on säilitada rahu ja toetada igati lapse toimetulekut, anda talle positiivseid kinnitusi alati, kui on vähegi põhjust kiita mis iganes teo eest. Usun, et teie laps saab piisavalt tähelepanu ja hoolt, siiski toon igaks juhuks välja, et lapsed näitavad oma katmata vajadusi välja väga erineval viisil. Lapsed saadavad meile oma käitumisega sõnumeid, mida nad senastada veel ei suuda. Võiks mõelda, mis on teie lapse seesuguse käitumise sõnum.
Laiemalt võiksite aga jälgida, kuidas on teil lood muu suhtlemisega. Pissimine (ja kakamine) on seotud kinnihoidmise ja lahtilaskmisega, õppimisega, mille tulemusel laps saavutab kontrolli oma keha üle. Tegu on seda laadi kontrolliga, mille hoovad on tõesti lapse käes. Kuna väikelapsed kasvavad täiskasvanute mõjuväljas, nende kontrolli all, siis võib pissimise ja kakamise kontrollimise punkti mõnes mõttes ka pöördeliseks pidada: see on midagi, mida laps tõesti saab ise reguleerida, öelgu vanem mis tahes. Ma ise otsustan, kas ja kuhu ja mil moel ma pissin! Lapsel võiks olla piisavalt eakohast otsustamisõigust. Kui laps tunnetab, et tema on keegi tähtis: tema lahendused, tema vajadused, tema soovid on olulised, võib ka pissimise osas muutus kergemini tulla, mõistagi ei maksa seda oodata üleöö.
Nõnda siis: kannatlikkust ja rahu!
