Ilmselt ei ole see üheski peres tundmatu „Ma tulen trennist ära!“ hüüatus. Meie 14 aastasel on seda suhteliselt regulaarselt vähemalt korra aastas ette tulnud ja tavaliselt oleme ikkagi läbi rääkides otsusele jõudnud, et tark oleks harrastusega jätkata. Nüüd aga tundub tõesti, et laps on pähe võtnud et talle aitab ja enam ei õnnestu kuidagi läbi rääkida. Lapsele tegelikult trennis meeldib, läheb hea meelega, suhtleb sealsete sõpradega vabal ajal, käib laagrites ja võistlusreisidel. Tean küll kolelugusid sellest, kuidas emad sunnivad lapsi muusikakoolis käima ja lapsed siis käivad ja nutavad. Oma tütre puhul olen näinud et läheb alati hea meelega, ei otsi võimalusi minemata jätmiseks ja trenniga seotud jutud on valdavalt heatujulised. Niisiis tundub mulle et tegemist on tegelikult vahelduse otsimisega, mitte reaalse vastumeelsusega praeguse trenni suhtes. Praeguse trenni eeliseks on kindel tasemete süsteem, samuti see, et toimub palju trenniväliseid tegevusi ja laste suhtes ollakse nõudlikud (kuid mitte kurjad). St trennist niisama puudumine ei ole hea toon, lastel on võimalus areneda ja ennast näidata. Uue harrastusena soovib tüdruk lihtsalt hakata käima korratasuga spordiklubi noorte tantsurühmas. Kardan, et selline süsteem ei ole motiveeriv ja heas mõttes distsiplineeriv, nii mugav on minemata jätta kui kedagi ei huvita et miks sa ei tulnud ja muid ahvatlusi on kõrval kuhjaga. Samuti on mul endal kahju sellest, et tütar on ühe alaga 9 aasta jooksul juba päris kaugele jõudnud ja nüüd kavatseb lihtsalt …. minema jalutada. Asja muudab komplitseeritumaks see, et isale tütre spordiala ei meeldi ja ta toetab igati lapse plaani asi katki jätta.
Ega ma ei teagi mis nõu ma ootan ja loodan. Et kuidas tütart ümber veenda? Või et kas on üldse mõtet või on kontseptsioon vanakooli spordiklubist tänapäeval üldse iganenud ja ongi ok kui kõik käivad aeroobikas siis kui viitsivad.
Saan aru, teie tütar on 9 aastat käinud järjekindlalt ühes trennis. Teile meeldib, et selles trennis ollakse laste suhtes nõudlikud kuid mitte kurjad ning et trenn on struktureeritud ja mitmekesine. Teie lapsel on ka enne tulnud ette hetki, kui ta on väljendanud soovi trenn pooleli jätta, kuid seekord tundub, et tütre otsus tugevam kui varem. Ma saan aru, et te väärtustate heas mõttes distsipliini ja järjekindlust ning teil on kahju, kui tütar, trenni pooleli jättes, sellest ilma jääb. Peres on teil selle spordiala suhtes erinevad hoiakud, kuna isale see ei meeldi.
Kirja lugedes jääb mulle mulje, et seni on teil olnud tütrega piisavalt lähedane suhe - te ei ole pidanud teda sundima trennis käima, ta räägib ja jagab teiega oma mõtteid, kogemusi ja soove. Lähedane ja usaldav suhe on selles vanuses lapsele üks vajalikumaid asju, et areneda iseseisvaks ja õnnelikuks täiskasvanuks. Erinevad väärtused ja vajadused on paratamatud, kuid oluline on, et konfliktide tulemusena lähedus kasvaks või vähemalt säiliks.
Selleks, et konflikti tulemusena lähedus kasvaks on vaja suur ports kannatlikkust, aktsepteerimist, empaatiat ja siirust. Esiteks võite oma tütart kuulata ja püüda lõpuni mõista tema nägemust ja soovi trenn pooleli jätta. Kui te püüate lõpuni mõista, siis võib see muuta ka teie enda hoiakut. Ka lapses võib suur vastupanu trenni suhtes väheneda või kaduda, kui ta saab sellest kellelegi rääkida, kes ei hakka teda kohe ümber veenma. Vahel tasub last kuulata ja anda mõned päevad aega, et temas endas see protsess saaks areneda, sest see on ju ikka tema sisemine otsus, mis teda lõpptulemusena motiveerib.
Teiseks võite paluda, et ta kuulaks ka teie mõtted sellel teemal ära. See jutuajamine võib toimuda hiljem. Tehke endale selgeks, mis on need kõige olulisemad mõtted, argumendid ja väärtused teie jaoks. Tooge võimalusel fakte ja olge võimalikult konkreetne. Seejärel kuulake jälle last ja püüdke mõista tema võimalikku vastupanu teie mõtetele. Võite otsida koos ja hinnanguvabalt võimalikke lahendusi. Peamine on säilitada usaldus ja hoiak, et see on lõpuks ikkagi lapse valik ja et armastate teda ka siis, kui ta teeb valiku, mis teile ei pruugi meeldida.
Teie laps jõuab vanusesse, kus ei saa sundida teda võtma omaks teie enda väärtusi. Ta on teie väärtustega saanud 14 aasta jooksul tutvuda ja kui teie suhe on piisavalt hea, siis võite usaldada, et ta jääb nende väärtuste juurde. Teismelised vajavad proovida erinevaid väärtusi, et siis teha valik ja jääda nende väärtuste juurde, mis tunduvad nende hingele kõige õigemad. Vanematele on tavaliselt raske see periood, kui lapsed lasevad neist lahti ja keeravad mõneks ajaks justkui selja. Kuigi nad ei lase sel välja paista, vajavad nad tegelikult, et vanemad jääksid nende kõrvale ja vähemalt püüaksid mõista nende valikuid. Kui nad on piisavalt elu erinevaid külgi tunda saanud, siis saavad nad juba hoopis iseseisvamatena vanemate poole tagasi end pöörata.
Usun, et teie tütrel on oluline kuulda teie hoiakuid ja mõtteid ning sama oluline, et säiliks lähedus ning usaldus teie vahel ka siis, kui ta valib teisiti. Lähedus säilib, kui laps saab rääkida, ilma, et vanem hinnanguid annab. Erinevuste aktsepteerimise juurde jäämine on vanema rolli puhul tavaliselt üks tänuväärsemaid ja raskemaid asju. Tundub, et olete seda seni teinud piisavalt palju, seega edu ka edaspidiseks!
