Tere!
Meil on mure 4aastase pojaga, kelle lemmikjuttudeks on kõikvõimalikud kaka- ja pissijutud, seda nii kodus kui lasteaias, lisaks avalikud kohad nagu poed jms.
Ainus aeg, mil neid jutte ei räägita, on sõbraga mängides. Muidu on seltskondlik, aktiivne ja asjalik laps, hea rääkimisoskusega, hea füüsilise arenguga. Ma ei suuda kokku lugedagi neid kordi, kus oleme nende juttude pärast piinlikkust tundnud. Oleme selgitanud pojale, et kui ta ei tegele konkreetse tegevusega wc, siis pole viisakas niisama rääkida kaka-ja pissi ja seda siis umbes 100x järjest. Et need jutud käivad ikka siis, kui asjaks läheb ja muul juhul on neid sõnu korrutada ebaviisakas ja meil on issiga seetõttu väga piinlik. Oleme ka karistanud mänguasjade keelu ja rattasõidukeeluga (lõpuks, kui nädalaid rääkimisi tulutuks osutusid). Veidiks ajaks saab siis pidama ja siis jälle tuleb nagu torust kakapissikakapissi ja nii edasi.
Peres on ka noorem poeg, temaga harjutame potile aga need jutud ilmusid siiski enne, kui me hakkasime nooremat potitama. Ja mehega katsume vältida ise nende sõnade kasutamist.
Oleme täiesti nõutud ja nurkaaetud. Mida teha?
Selles vanuses on nn kaka-pissi jutud ja naljad üsna tavalised ja seetõttu võiks püüda neid võtta arengu osana, loomulikuna. On arusaadav, et lapse käitumisviis ärritab teid, eriti kui tajute, et olete selle vastu justkui jõuetu.
Kirjutate, et olete korduvalt selgitanud, miks seesugune rääkimisviis teile ei sobi. Miskipärast aga pole teie sõnum mõjus olnud. Kordan igaks juhuks üle, et sobivaim viis lapsele tema käitumise ebakohasusest teada anda on minasõnum, kus selgesti väljendate, mis konkreetselt on see, mis teile lapse käitumises (ütlusviisis) ei sobi, milline on selle käitumise mõju teile ja mida seejuures tunnete. Minasõnum räägib sellest, mis toimub teiega, mitte sellest, mida laps valesti teeb. Kui teie minasõnumile tuleb vastuväiteid ja tajute lapse kõrgendatud tundeid, siis tuleb vahepeal last kuulata ja anda seejärel taas oma teade.
Üks reageerimisviise, mida veel proovida, võiks olla mittereageerimine, rahulikuks jäämine, tähelepanu kõrvalejuhtimine – võib juhtuda, et see vähendab huvi neid sõnu korrata.
Tõsi on see, et lapsi kasvatades tuleb ikka ette tunnet, et miski ei aita, ei kasvatusteadus, ei soovitatavad suhtlemismudelid. Lapsed panevad tihti proovile kogu vanemate kannatuse ja tarkuse. Suhtlemisreeglid on ju pealtnäha lihtsad: tuleb kuulata seda, kellel on probleem; enda vajaduse eest tuleb seista kehtestavat minasõnumit edasi andes, konflikti olukorras tuleb leida ühiseid vajadusi ja nende abil lahendusteni jõuda. Elu on alati palju keerukam kui ükski teooria, kuid suures piires on toodud põhimõtted üldkehtivad.
Ükski inimene, ei suur ega väike, ei tee midagi ilma vajaduseta. Vajaduse nägemine iga käitumise taga on selle mõistmiseks tihti abistav. Kui laps käitub mingil moel, siis ootab ta sellele ka mingit reaktsiooni. Miskipärast on tal vaja saada teid reageerima. Kas olete mõelnud - miks?
Tundub, et laps soovib vaatamata teie keelamisele ja karistamisele, et tema tahtmine jääks peale – ta ju käitub edasi nagu teile ei sobi – tundub, et järeleandmisi ei tee kumbki. Olukorda võib ju vaadelda ka nii, et laps on leidnud koha, kus võim on tema käes – ta pissikakatab vaatamata sellele, et te teda igati keelate. Lapsele on oluline tunnetada, et ta on tähtis. Nagu suurgi inimene, soovib ta kogeda, et tema soovidega arvestatakse, et tema arvamus on tähtis, et ka tema pakutud lahendused võivad tulla kaalumisele, et tema tundeid mõistetakse ja respekteeritakse jne. Kõike seda tundes ja kogedes kasvab lapsest inimene, kel on eneseväärikus ja kes peab ka teisest lugu.
Kui laps on pigem see, kes peab aina sõna kuulama, ikka tegema seda, mida suured inimesed ütlevad, ei saa ta end tunda väärikana. See tekitab trotsi. Ehk on üks lahendusvariant see, et püüate lapsele anda rohkem ruumi ise mõtlemiseks ja ise otsustamiseks. Kui laps tajub, et temaga rohkem arvestatakse, ehk taandub siis pikkamisi ka trotslik võitlus sõnade pärast. Praegu on ta n-ö võitjapjedestaalile ja tähtsaks tõusnud pissikaka sõnade abil. Näidake lapsele, et ta võib tähtis olla ka hoopis muul moel.
Ma usun, et tema soov saada meid reageerima võib olla õige. Me oleme lapsevanematena ilmselt liiga kontrollivad, oma asjad tuleb ära panna, enda tuba koristada, laua taga istuda, mitte seista, toiduga ei tohi mängida. Ilmselt on tõesti selle jutuga jäme ots tema käes ja ta teab seda. Ma usun, et ka see mittereageerimise jutt on kohane, sest siiani oleme liiga tormiliselt reageerinud, eriti abikaasa, kes seetõttu endast ka sageli välja läheb. Ilmselgelt peame võtma kasutusele uue taktika, samuti on vanema lapse puhul oluline tõik, et ta peab tähelepanu väiksemaga jagama ja seda ei jää talle enam nii palju kui varem. Siinkohal on mitu mõttekohta meie pere jaoks.
Suur tänu teile abi eest!
