Tere
6 a poiss oli alati väga abivalmis ja hoolas aga nüüd tuleb aina ma ei viitsi. see on harjumatu. kas see ongi selles vanuses ok? samuti kui kuhugi suuremasse kohta lähme ja ta meid silmist kaotab läheb paanikasse? muidugi veel see valetamise teema. ta ise ütleb et tõe rääkimist tuleb rohkem harjutada kui valetamist. ise ka ei tea miks tulevad pisivaled. tõe rääkimist pole kunagi karistatud. ei tea mis lahti. ja mida meil selles vanuses veel oodata on?
meil on ka 11 kuune poiss keda ta aeg ajalt natuke kiusab, mitte kurjade kavatsustega vaid ma ei tea ka miks. kuidas seda vähendada? seletan ja seletan ja räägin tagajärgedest aga ikka võtab lutti ära ja vahel mõne asja.
samuti sünnib meile novembris veel 1 tita. ta ütles et kardab uut titat natuke. seda kuidas elu muutub ja nuttu ja ikka oma staatuse langust. olen rääkinud ja rääkinud aga hirm jääb. mees jäi ka nüüd koju. oleme koos kodus ja tegeleme temaga täie auruga aga kuidas saaks seda hirmu veel vähendada? olen teda kaasanud titaga tegelemisse ja ma rohkem ei oska. andke värskeid ideid.
päikest
Tore kuulda, et teie poeg on aina olnud abivalmis ja hoolas. Tõsi, nüüd tundub teile, et olukord on muutunud ja olete seetõttu mures. Kuuesed poisid, kelle areng on normikohane, on enamasti aktiivsed, rõõmsameelsed, seltsivad, soovivad maailma uurida-avastada ning seda kõike ka teistega jagada, ka sõnavara on juba suur ja nutikust üksjagu. Samas peaks silmas pidama, et eelkooliealine laps tegutseb tihti oma loogika kohaselt (see võib olla on üks põhjus, miks lapsed täiskasvanulikus mõttes „valetavad“), elukogemust on veel vähevõitu, ta ei tule kuigi hästi toime oma tunnetega ning eakohaseid hirmegi on omajagu.
Lapse arengus ei saa kuigipalju viltu minna, kui lapse peres on suhted korras ning kõigi pereliikmete emotsionaalsed ja füüsilised vajadused on kaetud. Viimaste osas on enamasti asjad korras: soe tuba, tervislik söök jms. Emotsionaalsete vajaduste osas võib aga eri põhjustel vajakajäämisi tekkida, seda tihti nii, et seda tähelegi ei panda. Kui peresse on sündimas kolmas laps, siis vanima jaoks on see ju emotsionaalne kaotus – vanemate tähelepanu jaotub peagi kolme lapse vahel, ja selge on see, et tähelepanu ja hoolitsust saavad lapsed east olenevalt – mida tillem, seda rohkem. Küsimus on selles, kuidas antud olukorra saaks lahendada nii, et kõik oleksid rahul, sh ka teie ise: palun ärge iseennast unustage, sest just teie rõõmus meel ja rahulolu aitab lastel tunda sedasama. Kui ema „tass“ tühjaks saab, on esimesed kannatajad enamasti lapsed.
Kirjutate, et olete poisiga palju rääkinud ja see on väga tähtis – selgitada lapsele, kuidas teie asju näete. Samas on aga tähtis ka last kuulata. Just kuulamine on see tegevus, millega saame hädas last kõige tõhusamalt aidata. Tõeline kuulamine tähendab, et leiate alati, kui pojal tundub probleem olevat, sobiva aja ja koha, kus segamatult kahekesi olla ning keskendute täielikult vaid kuulamisele. Abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (poja mõtted-ideed-hirmud ei pruugi teile meeldida ega sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu).
Kuulamise juurde ei kuulu moraali lugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju pojale hoopis vastupidist – et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: te saate pojale märku anda, et tema tunded ja mõtted on teile väga tähtsad. Laps saab rääkides asjad enda peas selgemaks, teie omakorda temast paremini aru. Teie valmidus poega kuulata annab talle tugeva märgi sellest, et te temast hoolite. Kui te poja kuulamise tulemusena saate paremini aru, mida poeg mõtleb, tunneb, vajab, kardab, on teil ka lihtsam tema käitumise tagamaad mõista ning talle toeks olla.
Nii paanika kui ka „varastamine“ on ilmselt seotud asjaoluga, et lapsed (ja väga tihti ka täiskasvanud) ei oska/ei julge oma kartustest, ootustest jms otsesõnu rääkida, sel juhul kasutatakse oma sõnumi edasiandmiseks käitumist. Pojaga rohkem kahekesi olles – ta vajab kindlasti ka kummagi vanema privaatset tähelepanu –, teda kuulates ja mõista püüdes saate paremini aru, mis pojale kõige enam muret teeb, neist hirmudest rääkida, neid normaliseerida ja/või maha võtta. Poiss vajab kindlasti kinnitust sellele, et ka tema on armastatud ja tähtis. Ning muidugi ei piisa vaid verbaalsest kinnitusest – lastel on raske uskuda vanemate armastusavaldusi, kui sõnu ei kinnita teod, eelkõige koos veedetud aeg.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
