Minu mure selline, et 5. a poeg valetab. Teab küll, et nii ei tohi, aga ikka . Kui vale tuleb välja, siis ütleb, et tema tegi nalja. Olme selgitanud, miks valetada ei tohi ja et see ei meeldi emale/isale, oleme hirmutanud ja ähvardanud. Kuulab ära, ja valetab edasi. Õnneks praegu veel väikseid asju - a la mul on juba hambad pestud, mina ei söönud venna komme ära - aga hakkan juba muretsema. Tegemist on üsna aruka ja tundliku lapsega, suhtleb vabalt, solvub ruttu Kas valetamine 5-aastaselt on normaalne etapp, mida teha, et see ei kinnistuks. Ise ma ei valeta
Arengupsühholoogid on laste valetamise suhtes eriarvamustel. Ühed väidavad, et laps õpib valetama umbes neljaastaselt, kui ta hakkab mõistma, et iga inimene näeb asju erinevalt. Osad arvavad, et isegi kaheksa-ühekskuused lapsed on võimelised nutmist ja naermist teesklema.
On uuringuid, mis väidavad, et lapsed ei oska valetada, täiskasvanuid suudavad nad petta vaid 15% kordadest. Seda ei tehta kasu saamise, vaid pigem maailma mõistmise eesmärgil. Esialgu mängu või karisustest pääsemise nimel rakendatud oskus aitab neil katsetada, milline käitumine pälvib heakskiidu ja milline toob kaasa karistuse.
Lapsed võivad valetada seetõttu, et vanemad on väga karmid. Väikesed lapsed ei valeta sellepärast, et nad halvad oleksid. Nende puhul on valetamise näol pigem tegemist raktsiooniga välisele ohule, näiteks kui ema on pahane. Lapsed ei taha oma vanemaid õnnetuks teha. Väikesed lapsed ei tea veel täpselt lubatu ja lubamatu piire. Nende fantaasiamaailm võib olla lai, mistõttu nad võivad oma fantaasia ja tegeliku segi ajada. Kui nad ühtäkki taipavad, et see ei ole nii, siis võib tekkida hirm oma valede mõtete pärast. Nii ehk teisiti, lapse valetamisesse tuleks suhtuda tõsiselt.
Näiteks kõige sagedamini esineb teiste süüdistamist. Sellises olukorras tuleks lapsele rahulikult öelda "Seda ei teinud sinu õde. Ära rohkem nii tee." On oluline õpetada last tõde ja valet eristama, kuid seda tehes ei tohi eirata lapse teisi vajadusi.
Kui laps fantaseerib täie tõsiduse juures, on oluline sellesse austusega suhtuda. Samamoodi tuleb käituda siis, kui laps kasutab valetamist tähelepanu püüdmiseks. Sellisel juhul pöörata tähelepanu tema teistele vajadustele ja mitte rõhuda niivõrd tõe ja vale eristamisele.
Samuti on oluline toetada lapse mängulisi valesid ja teeselda võimalusel üllatust, mitte näidata välja, et sa tegelikku tõde tead. Oluline on mõista lapse motiive ja suhtuda toetavalt tema piiritusse fantaasiasse. Julgustada last rääkima asju nii nagu nad on. Võib öelda: „ Ma saan aru, et sul on raske sellest rääkida, aga pole midagi, ma aitan sind“. Lapsed lähevad lukku sellepärast, et kui nad hakkavadki tõde rääkima, siis juba poole rääkimise peal võib vanematel olla valmis karistus. Sellest kogemusest ajendatuna ei julge lapsed hiljem seda teha. On oluline, et lapsed tajuksid oma vanemate toetust ja mõistmist ka siis, kui nad on eksinud. Nii õpivad nad vastutust võtma.
Kas valetamine 5-aastaselt on normaalne etapp, mida teha, et see ei kinnistuks. Ise ma ei valeta