Mure lapsega. kes kohe-kohe 3. Kolmandat kuud alles teeb poti sisse pissi, kakanud on väga harva potti - viimase kuu jooksul mõned korrad (kusjuures vabatahtlikult ja sundimata). Pole kunagi last potile sundinud, pigem suunanud. Pissi saime tõesti potti ainult meelitamise ja premeerimisega (shokolaad, kleepsud kapile), preemiad kehtisid meil ca nädala kuna laps hakkas preemiaid ära kasutama - tegi ainult tilga, et preemiat saada. Nüüd teeb pissi iseseisvalt, ise pühib, ise tõmbab püksid alla ja üles, ei tahagi et aidatakse - tema ise!
Täna oli esimene päev kus laps ka kakat päev läbi potti tegi - aga! Ta ei kaka mitte junni korraga, vaid sõrmeküünesuurusi plötsakaid ja nii päevas kuni 10 korda. Loomulikult läheb pärakumbrus punaseks ja kipitab, mis muudab järgmise "plötsaka" ebameeldivaks. Niiviisi on ta kakanud ka mähkudesse ja trusikutesse juba pikka aega -plötsakaid. See on üks probleem.
Teine on see, et (mina emana saan aru) laps hoiab kõigest väest kakat kinni. Kui oli veel täiesti mähkude peal siis seisis harkisjalu püsti ja nuttes hoidis kakat kinni. Olen olnud sunnitud mõnel korral kasutama Mikrolaxi (kui ca nädala kakamata). Samas aga sööme kõike, mis peaks olema lahtistav: ploomipüree-mahl, kõrvitsamahl, täisterad (pudru, hommikuhelbed), piim (mitte küll keefir), jogurt, joome teesid (üldiselt palju vedelikku) jms. Olen ka andnud supilusikaga õli ja Linexit, sellest väga kasu pole, et pehmendaks kakat või muudaks kakamise sagedamaks.
Kakamisega algas meil probleem sellest ajast, kui laps rinnapiimale lisaks püreesid sööma hakkas. Tol ajal aitas meil hästi imikute ploomipüree, nüüd ploomid enam ei mõju.
Me ei söö magusat: komme ega muud sellist. Kui siis korra nädalas ühe - igatahes ma ei näe selles väheses magusas probleemi.
Olen lugenud laste kakamisest ja potitreeningust - paistab et sarnased probleemid on olemas, aga ainult internetis ka siinsetes foorumites. Aga mitte kunagi ei ole ühelgi tuttaval olnud kakamisega probleeme. Kõik lapsed kakavad ja lähevad potile nagu võluväel, ilma kisata ja iseenesest, ja peaaegu et juba sünnistsaati. Keegi kunagi ei räägi oma kogemustest, sest selliseid kogemusi lihtsalt ei ole. Kuulen pidevalt mehe halvustavat suhtumist enda aadressil: kas ma lapsele ikka süüa annan, mida ma annan, et ma ei tegele lapsele, laps pidevalt istub ainult toas, et ma söödan ainult shokolaadiga jne. Mitte ühelgi tema väitel ei ole alust.
Kirja ajendaski kirjutama tänane tüli mehega. Kirjutan lähemalt. Laps kakas viimati teisip-kolmapäev. Täna on reede ja laps on mul ilusti päevläbi potile oma plötsakaid teinud. Meil on lapsega potilkäimisest olnud päeval ainult hea meel, kakas ilma jonni-nututa. Ainuke probleem täna on tõesti kipitav auguümbrus (panen kreemi). Aitan last kuidas suudan. Õhtul tuli mees koju. Hiljem pärast õhtusööki (aedviljad- kana-kaste) nägin kuidas laps kakat jälle kinni hoiab, suunasin lapse potile: ütlesin lihtsalt, et lähme potile. Laps võttis mul sõrmest kinni ja istusime potile, ta tahtis et ma oleksin tema juures. Samas ta kakas jälle plötsaka, mis võis kipitada, kuna laps nuttis potil. Aga püsti ka ei tahtnud tõusta - nuttis ja ütles oota mina kakan. Siis tuli mees poti juurde ja hakkas sõna otseses mõttes lõugama ja minuga õiendama, heites kõiki eelnevaid ajsju ette, ps et tal sellest virinast ja jonnist kõrini jne. Kardan, et meie algus potitamisega on nüüd jälle mõneks ajaks unustatud- laps kartis ja hakkas nutma.
Ma ei teagi, milles mul probleem on: mehes või lapses. Juba sünnitusmajast koju tulles laps nutab päeval ja öösel. Kõik ööd nende aastate jooksul on pidanud üles tõusma, va ajani kuni loobus öisest söömises 2a 3 kuusena. Sellest ajast peale magab öösiti kui on terve (pole nohu nt). Mina olen pidanud seda normaalseks, et laps hakkab öösel nutma kuna: tahab rinda/pudelit, mähku ajab läbi, tekk on kortsus või ära, lutt on suust kadunud, teinekord lihtsalt ärkab ja tahab kussutamist. Aga mees pistab kohe keset ööd karjuma (vabandust väljenduse pärast aga -mida ta rais karjub, pane ometi vaid ma tahan magada). Päeval on jonnihood, enam mitte nii tihti aga eelmisl aastal küll. Käiseime neuroloogi juures, kes ütles et laps on meil terve ja kõik lapsed nutavad ja jonnivad, kes vähem kes rohkem. Mees on aga veendumusel, et olen midagi valesti teinud, et lapsel on midagi viga jne. Nii me pidevalt tülitseme. Tunnen et olen üksi ja läbikukkunud. Tahaksin rahu. Kardan et see riidlemine mõjub ka lapsele või on juba mõjunud. Olen tähele pnnud, et kui me lapsega kahekesi koos kodus meil probleeme ei ole, jonnime ära mängime edasi, kallistame, jookseme jne. Nii kui mees koju tuleb on laps kui nimme jonnine, viriseb, mõnikord kardab meest (ronib pigem mulle sülle, nt peksab oma pead sealt kohast kui mees talle pai teeb). Võibolla mulle aga tundub nii kuna kardan mehe suhtumist. Nii kui laps virisema hakkab, hakkab ka mees ohkima ja lapse virisemist matkima kuni röökimiseni välju.
Olen proovinud anda mehele midagi lugeda, ( nt nutt ja jonnihood). Tema ütleb et ei huvita. Ta väidab, et mina pean lapsega midagi ette võtma lapsega. Aga lapse kasvatamises on ju vaja teha koostööd, mitte aga niimoodi... Mees väidab et vaja anda lahtistit, sii enam ei karju ...
Kui lapsel asi psühholoogiline, kardan et probleem ei lahene. Kas selline kõhukinnisus võib lapse tervisle, soolikatega kuidagi halvasti mõjuda? mida ma teha saaksin, äkki peaks spetsialisti poole pöörduma, aga kuhu?
Minult oodatakse imesid aga mida ma teen. Olen ka ise psühholoogiliselt juba ummikus. Laps on ju kõige kallim maailmas.
|