tere mul on 4-a.poiss,meil temaga sellised mured et sõna mida ta pidevalt kasut. on EI TAHA.ei taha ta vanni minna ei käsi pesta,ei rohtu võtta(kui vaja oleks)ja varba küüsi lõigata ei käe küüsi lõigata,ei mängu asju koos kokku korjata ja sellega kaasneb ainult üks jonn ja vingumine.olen üritanud ilusti rääkida ja selgitada(kükitades ja silm sidet pidades)olen üritanud ka mängeldes ja huumoriga aga kuidagi ei õnnestu.aga samas kui tuleb vanaema tehakse kõik jooksu jalul ära.laps käib ka lasteaias ja samas seal kuulab ilusti sõna ja on tubli paneb ise riidesse jne jne.aga koju tuleb siis on kõik jlle peapeal ja kus juures lasteaias mõeldakse et ma ei tegele oma lapsega.aga ma üritan ja üritan aga samas üritan nagu tühja ja see teeb mind kurvaks.ma tahaks ikka heaga mitte riieldes asju teha ja vägisi hoopiski mitte.palun andke mulle nõu mida teha ja kuidas teha.ette tänades ja kõike ilusat teile!!!!
Teie väike poeg on tugevas vastupanus, eriti kodus teiega suheldes. Põhjuseid võib, nagu ikka, olla erinevaid. Enamasti on kodu kõige turvalisem koht, kus vallanduvad kõik päeva jooksul kogutud pinged. Kui ta suudab lasteaias ja vanaema juures olla tubli poiss, siis koju tulles võib ometi kõik päeva ebaõnnestumised endast välja lasta. Parim, mida te sellisel juhul teha saate, on püüda lapse tundeid sõnadesse panna ning teda kuulata. N: kui laps ei taha käsi pesta – „Sa oled vist päris väsinud?“ „Sa ei jaksa enam teha seda, mida teised tahavad?“ „Sa tahad natuke rahu ja vaikust?“ jne. Eesmärgiks on see, et laps saaks oma tundeid väljendada sõnades ja ta saab kogemuse, et teda mõistetakse, et ta on oluline. See peaks oluliselt vähendama lapse vajadust ennast kehtestada ja jonnida – tema tundeid on väljapääsu juba leidnud ning neid on kuuldud. Ühtlasi suurendab see lapse koostöösoovi – kui inimene tajub, et temast hoolitakse, siis on ta valmis samaga vastama. See ei tähenda seda, et te praegu ei hooli oma lapsest – pigem on küsimus selles, et oma hoolimist tuleb väljendada nii, et laps sellest aru saaks.
Kui laps on rahunenud, siis on õige koht väljendada enda tundeid N: „Ma olen väsinud ja õnnetu, et sa pea igale mu palvele vastad „Ei taha!“. Mulle meeldiks, kui me need vajalikud lihtsad asjad nagu käte pesemine ja riidesse panemine saame kähku tehtud, sest siis jääb aega ja jaksu ka koos mängimiseks või millegi toreda tegemiseks.“ Kui selgitusi anda hetkel, kui laps aktiivselt oma „ei taha“ väljendab, siis ei ole lootustki, et teie sõnad kohale jõuaksid. Laps lihtsalt füüsiliselt ei kuule neid, ta on täielikult oma negatiivsetest tunnetest hõivatud.
Lõpuks võite veel kõrvalt jälgida, kas on midagi, mida vanaema või õpetajad lasteaias teevad teistmoodi lapsega suheldes, kui teie. Ehk on midagi teie rääkimise või käitumise viisis, mis lapses trotsi tekitab? Jonnihood annavad märku sellest, et lapsega on midagi lahti ning ta vajab abi. Mida väiksem on laps, seda rohkem tuleb endal nuputada, milles on asi. Mida suurem ta on, seda rohkem saab vihjeid temaga rääkides ja tema tundeid ja mõtteid kuulates. Soovin teile jätkuvat soovi oma lapse maailma mõista!
