Mure siis järgmina!
Laps magab oma toas ja oma voodis juba ca 4 kuud. Kõik on olnud hästi ja läheb alati ilusti tuttu! Kuna ükspäev ma liivakasti ääres sattusin ühe teise mammaga rääkima sellest, et võrevoodist saab välja ronida siis plika otsustas seda kohe samapäeva õhtul katsetada! Egas siis midagi võtsin voodil pulgad eest, et ta kõõluma ei peaks! Kõik läks hästi mõndaaega. Ta lõunauinakud läksid pikemaks ja hommikud ei alanud suure kisaga " Emmmmeeee... Välllljaaaaaaaaa!" Peestitas seal suuremõnuga. Kuni emme hakkas trennis käima. Ma käin 3 korda nädalas trennis, mees jõuab kella viieks koju ja siis mina lähen trenni! Kuna mees ei viitsi lapsega õhtul ullult mässata siis ta läheb pätuga (see on hellitav nimi ) selleks ajaks õue kui mina trennis olen! Kui trennist tulen, korjan mehe ja lapse liivakasti äärest ära ja tuleme kõik koos tuppa teeme õhtused toimingud ära ja siis ilusti tuttu! Aga need 4 päeva nädalas millal ma trennis ei ole on nagu tsirkus! Saan aru, et väljas käimine väsitab teda päris palju ja see on tore ja huvitav tegevus ta jaoks! Kuid kas tõesti pean hakkama 7 päeva nädalas 2 korda päevas õues käima ( hommikul ja õhtul). Ta on hommikuti väga aktiivne ja lõunauinaku puhul aitab väljas käimine väga hästi! Õhtuti oleme toas ning teeme jooksumänge ja muid tegevusi aktiivseid tegusi, et laps ära väsitada! Oleme meisterdanud ja igasuguseid vaimselt arendavaid mänge mänginud! Ca 2 tundi enne magamaminekut hakkame rahulikemaid mänge mängima nt. peseme nukusi ja kussutame tuttu, joonistame..jne. Kuid kui on magama mineku aeg siis on kisa lahti: "Ei taha tuttu!" Ja ei lähe! Tee mis taha! Ei lähe noh! Öösel kell 11:40 -12:50 selle vahesees ta kukub tavaliselt lihtsalt ära! Hommikul kell 6:30-7:30 vahe sees ta tõuseb karjudes ülesse "Ei taha tuttu!"
Ma ei poolda mitte mingit laksutamist, tutistamist, sõimamist! 0tolerantsust selle suhtes! Alati on teine võimalus! Alati!
Kuid pärast väga mitmeid magamatta öid olen pääris meeleheitel! Lausa on kadedus natuke emmede peale kes laksutavad, sest see on kui salarelv "kui tuttu ei lähe siis emme annab ata-ata! " Tundub lihtne noh! Sa hoiad last pideva ata-ata hirmuall ning see läbi kontrollid teda! Lihtne ja töötav lahendus
Õnneks ma ei ole veel päris sinna jõudnud, et last füüsiliselt karistada! Plaanin minna gordoni perekooli koolitusele ja võimalikult ruttu soetada raamat "Tark lapsevanem" ! Kuid mis ma homme õhtul teen?( täna on trenni päev ) Kuidas ma lapse rahulikult oma voodisse saan? Kuidas ma ta tuttu saan? Kas siis nendele vanematele ei ole kiiret lahendus kes ei poolda füüsilist karistamist? Kas siis minusugustele emmedele ei ole olemas mitte ata-ata, ata-ata meetodid (kui saite aru mu mõttest)?
Tahtsin veel igaks juhuks täpsustada, et ma ei ole ka selline lillelapseemme Kes päevast päeva vaatab ja õhkab lapse poole kui laps pahandust teeb! Usun, et rutiin ja reeglid tekitavad usaldust ja hoolimise tunnet!
Jah, rutiin ja selged reeglid aitavad luua kindlustunnet, mõjuvad usaldustekitavalt. Mis puutub ata-ata-meetodisse, siis mul on hea meel, et olete selle suhtes sallimatu ja soovite kasutada teisi võtteid. Kindlasti annab uusi mõtteid Th.Gordoni raamat ja perekool, mis ju ongi selleks, et oma lapsega häid suhteid hoida ja tema isiksuslikku arengut toetada. Lühidalt öeldes, pole teil põhjust kadestada neid vanemaid, kes kasutavad „salarelva“ ja hoiavad oma lapsi hirmu ja kontrolli all, need võtteid ei soodusta laste vastustus võimet ning kindlasti mitte soojust ja lähedust suhetes. Piire on vaja, kuid tähtis on see, millisel viisil neid seatakse.
Üsna raske on oletada, mis teie peres lapse magamamineku keeruliseks teeb. Niisiis, võib ju teha oletusi ja jagada mõtteid, mis aga teile ja lapsele sobib, seda saate ise mõelda.
Lapse kasvades muutub ta järjest liikuvamaks, tegevusi tuleb juurde, seega on energiakulugi päris suur. Praegu oletate, et lapse piisavalt äraväsitamine on võtmeküsimus. Kuid kas ka hommikuti ärkamine ja nutmine „ei taha tuttu!“ on samaga seletatav?
Laps on selles vanuses väga uudishimulik ja kogeb iga päev põnevaid asju. Samuti muutub ka tema kiindumus vanematesse. Kuigi ta on palju iseseisvam, vajab ta uuel moel oma vanemate lähedust. Vahel võib neil olla lihtsalt talumatult raske oma tegemised lõpetada ja vaikselt üksi oma voodis und oodata. See tähendab ka eemalviibimist emmest-issist ning vahel on see hirmutav, ärevaks tegev. Mõned lapsed kardavad üksi toas olemist, pimedust vms. Üks võimalus ongi see, laps vajab kindlustunnet, et olete lähedal, tema jaoks olemas kui ta vajab. Kui see peaks sobima ja aitama jätke uks veidi lahti, väike valgus põlema jne. Võimlik, et teetegi seda. Jälgige ka muid tegureid, mis aitavad lapsele kergemini uinuda.
Veel on tähtis, et magamaminek oleks positiivse tähendusega. Sageli on õhtuks lapsed ka üleväsinud ja ilmutavad tõrksust, venitavad, protestivad jne. Vanematele on see tüütu ja hakkavad pahandama, mis omakorda lisavad pinget ja muudavad lapse ärevaks. Sellises olukorras võib vanem parima kavatsusega öelda „sa oled väsinud“ lähme magama, kuid see mõjub lapsele rahulolematuse väljendusena nagu „oled paha laps, sa jonnid“ ja seeläbi võib magamaminek mõjuda karistusena.
Seda vältida on võimalik nii, et vanemad ei seosta väsimust ega uneaegasid lapse teiste tunnetega. Ei pane last magama seepärast, et ta „jonnib“ . Samuti tuleb vältida ähvardusi, nt „kui sa magama ei lähe siis…..“ või hoopis hirmutamisi, „lähen ära, kui sa…..“. Magama tuleb ju ikka minna, nii siis kui päev on olnud tore, kui ka siis kui mõni asi pole läinud hästi. Ja magama minnakse omal kindlal ajal ja nii teevad suured ja väikesed. Samuti pole vaja lapsi ka meelitada ja premeerida magamamineku eest. Küll aga võite väljendada heameelt kui nn rituaal kulgeb hästi, nt mänguasjade koristamine, hammaste pesemine, riiete vahetamine vms. Jälgige, et see toimuks rahulikus, sõbralikus õhkkonnas ja seda ka siis, kui laps on ärev või tõrges, ilmutab vastuseisu.
Ja lõpuks, vahel muutuvad lapsed rahutuks ja ärevaks siis, kui peres on olnud muutusi, millega neil on raske kohaneda. Jälgige, et peres oleks üldiselt rõõmus ja turvaline õhkkond, suhted head ja tasakaalus, siis tunneb ka laps kindlana, rõõmsana ja magab hästi.
Egas siis midagi võtsin voodil pulgad eest, et ta kõõluma ei peaks! Kõik läks hästi mõndaaega. Ta lõunauinakud läksid pikemaks ja hommikud ei alanud suure kisaga " Emmmmeeee... Välllljaaaaaaaaa!" Peestitas seal suuremõnuga. Kuni emme hakkas trennis käima. Ma käin 3 korda nädalas trennis, mees jõuab kella viieks koju ja siis mina lähen trenni! Kuna mees ei viitsi lapsega õhtul ullult mässata siis ta läheb pätuga (see on hellitav nimi 