Poja hetkel 3 suvel saab 4 aastaseks.Viimasel ajal on tulnud meeletud jonnituurid.Kui ei saa kohe mida tahab hakkab jalgu trampima ja täiest kõrist karjuma. Varem pole selliseid jonnihoogusid esinenud kui pole saanud mida tahab.Laps pole sellist kasvatust saanud et teeme ainult seda mida tema soovib ja nii kuidas tema tahab.
Täiesti nõutu olukord.Mis sai nii äkki muutuda.Kuna tegu esimese lapsega siis küsimusi oi kui palju.
Ei suur ega väike inimene ei tee midagi lihtsalt niisama. Iga käitumise taga on ikka vajadused, ja mida n-ö hullemalt inimene käitub, seda suuremas hädas ta reeglina on. Nii et „jonnituuridega“ laps, kes jalgu trambib ja täiest kõrist karjub, nagu te kirjutate, tahab teile midagi kurta – ta ei ole oma eluga rahul, ta ei tunne end hästi. Väikelaps ei oska oma tundeid ja vajadusi väljendada ega täiskasvanulikul moel rääkida, mis teda vaevab. See, mida vanemad jonniks nimetavad, on lapse sõnum tema vajadustest. Lapse sõnumit võib olla raske tõlkida. Nii on lootusetus kerge tekkima ja probleemid kuhjuvad - teie ei saa lapsest aru, kuigi ilmselt väga soovite, ja lapski on õnnetu, et temast aru ei saada, vaid hoopis riieldakse.
Peaksite lapsele, kes käitub teile täiesti vastuvõetamatul moel väga selgelt ja konkreetselt ütlema: EI! Vajadusel võite lapse juurde kükitada, tal kätest kinni võtta, talle otse silma vaadata ja oma sõnumit korrata. Teie hääletoon, kehakeel ja miimika peavad toetama teie sõnu. Nii annate lapsele igati kooskõlalise teate selle kohta, mida teie arvate lapse käitumisest. Kui teie hääletoon ei toeta teie sõnu, ei pruugi laps öeldut uskuma jääda, tal tekib segadus, sest ta ei tea, kumba tõsiselt võtta, kas häält või hoopis sõnu. Samuti on väga oluline olla järjekindel. Kui te kasvõi korra lapse vastuvõetamatule käitumisele reageerimata jätate, on tal sellest kerge teha järeldust, et ema keelavad sõnumid ei kehtigi.
Teiseks on väga oluline lapse kuulamine ja teie selged minasõnumid. Oluline on saada aru, mis on lapse käitumise taga. Lapsed võivad muutuda n-ö ülereageerivaks ka siis, kui neid liialt palju keelata-käskida. Kui olete lapsega eri meelt, siis püüdke teda kõigepealt kuulata, tema tundeid sõnastada (ma näen, et sa oled pettunud, pahane, sulle ei meeldinud, et... jmt). Seesugune käitumine annab lapsele teada, et kõik tunded, ka pahad tunded, on lubatud ja neid pole vaja maskeerida mõne teise käitumisega. Teie saate ennast selgelt väljendades ja oma tunnetest rääkides, enda eest seistes (lapsele piire pannes ju seisate enda piiride eest) toetada lapse selge eneseväljenduse õppimist, samuti enese eest seisma õppimist aina selgemal moel. Kuulake ka lapse lahendusi, kui seisate mõne probleemi ees (mis sina arvad, mis me võiksime teha?). Lapsed võivad olla väga nutikad lahendusepakkujad, nii kasvatate lapses koostööoskusi ja õpetate teda tasapisi vastutust võtma.
Oluline on silmas pidada ka teie enda vajadusi. Kui teie ärritunud ja rahuolematu, nopib laps üles teie ärrituse ja rahulolematuse. Kõik need tunded, mis on vanemate sees, peegelduvad-avalduvad lapses. Meil vanematena on väga oluline hoida oma vajadused kaetuna, siis on meil hõlpsam tulla toime iseenda ja olla kannatlikum oma lastega. Piire saab panna ka armastavalt, kuid selleks on vaja olla rahujalal eelkõige iseendaga.
