meie poisil on juba pikemat aega liputaja komme. suvel kaebasid naabrilapsed, et ta õues teistele nokut näitama kipub, pidavat lausa kõnniteel seistes möödujatele näitama. mingi rääkimine tulemusi ei anna, ainult naerab selle üle. kui mõni ta sõber meile mängima tuleb, kaebab ka varsti, TÄDI, ... NÄITAB MULLE OMA NOKUT.
kodus käib pidevalt käsi püksis. kui teda du¹i all pesen, üritab oma nokut alati vastu mind suruda, nt. kui kummardun ta jalgu nühkima, siis tema nühib oma nokut vastu minu õlga, nüüd olengi tal ise pesta käskinud, lausa vastik hakkab. kui tuleb minu kõrvale seistes mingit juttu rääkima, siis üritab alati samal ajal oma nokut vastu minu põlve toetada ja nühkida. nüüd avastasin, et ta ahistab 2 aastast õde!!! lastetoas ajab endal püksid maha ja laseb õel end nokust sikutada ja näppida. heidab selili maha, sikutab õe oma nokukohale istuma ja siis hüppab üles-alla. sikutab õel pluusi üles ja käpib ta keha, samamoodi tõmbab enda särki üles ja laseb õel end silitada. diivanil heidab pikali ja kamandab õde, et see talle oma jalgade või kätega noku vastu vajutaks. (läbi pükste) samuti üritab pidevalt õde suudelda (keelega!) ja ta nägu lakkuda.
ma ei julgegi neid enam kahekesi jätta, muidu vägistab varsti tüdruku päris ära.
minu ja mehe seksimist ei tohiks ta kunagi näinud olla, küll aga televiisorist vahel mõnda stseeni, pole enam peaaegu ühtegi seksivaba saadet ega reklaami, paratamatult juhtub valel ajal valet asja nägema.
algul soovitati asjale mitte tähelepanu pöörata, et ealine iseärasus, enda keha avastamine jne. küll läheb üle, aga ei lähe, iga päevaga järjest hullemaks hoopis.
lastepsühholoogi juurde panin aja kinni, aga sinna saab alles mitme kuu pärast. mida seni teha? kas on kellelgi veel sellise üliseksuaalse lapsega kokkupuuteid?
ma ei tea enam mida teha. isaga oleme asja küll arutanud, aga tema on selline ükskõikne tükk, kes pojaga meestejuttu ajama ei kipu ja probleemi lahendamine jääb ikka minu mureks.
Mingis vanuses on oma suguelundite avastamine loomuli nähtus. Samas sinu kirjeldus on päris drastiline juhtum. Ma arvan, et laps ei tõlgenda oma käitumises midagi seksuaalset (see on pigem täiskasvanute fantaasia/hirm). Võib-olla lisaks uudishimule teiste suguorganite vastu, tahab lihtsalt tähelepanu. Kindlasti peaks lapsega rääkima. Võib-olla on tal lihtsalt mingi väärarusaam, on midagi kuulnud kuskilt või midagi sellist...
Selline kiri teeb mõtlikuks ja ka ärevaks. Hea, et olete pannud aja psühholoogi juurde. Selline käitumine on kas ebaharilik arenguhäire või on tegemist ( olnud) lapse seksuaalse ahistamisega. Proovige meelde tuletada, millal sellised asjad ilmnesid ja kas laps võis kokku puutuda mõne täiskasvanu või noorukiga, kes lapsega sai omaette olla. Sageli lapsed. keda on seksuaalselt ahistatud, muutuvad ise seksuaalselt üliaktiivseteks. Kasutage lapse juures aktiivset kuulamist, et selgitada välja sellise käitumise põhjused. nt midagi sellist:" Sulle pakub vist suurt mõnu, kui keegi sinu nokut katsub." ( ...kui saad oma nokut minu vastu nühkida vms). Ka võib öelda midagi sellist, et mina küll pole näinud meie peres kedagi nii tegevat, sa oled seda vist kuskil mujal ( näinud ? tundnud? kogenud?). Nii saate ehk ise ka teada, kus ja millal laps sellise tegevusega kokku puutus. Teile võib asi tunduda vastik, kuid lapse jaoks on asi ilmselt loomulik ja tundub, et ka väga oluline. Kui tunnete, et ise ei saa selle jutuajamisega hakkama, otsige võimalusi külastada mõnd teist psühholoogi, et asjaga varem tegelema hakata. Kolm kuud oodata on liiga pikk aeg. Teie laps vajab teid nüüd kohe.
