Olen juba täitsa nõutu ja seepäpärast pöördun teie poole ja üritan oma muret lahti seletada.
Poiss on niisiis 10 aastane, käib kolmandas klassis. Ja suurim mure nii koolis kui kodus on see, et ta unustab pidevalt midagi ära. Küll unustab ta asju koju ja kooli, kaotab midagi ära, unustab küsida õpetajalt ühte ja teist...Ma ei tea, millest see tuleb või kuidas peaks reageerima. Me räägime kodus rahulikult, et kui ta midagi unustab, kannatab ta ise selle all ju kõige rohkem. Näiteks kaotas ära ta piletid ühele etendusele, milles ta ise esineb. Ta väga tahtis, et me tuleks seda vaatama, ometi kaotas ta piletid koolimajas ära. Ja kui ta peab neid otsima, siis ta väga põhjalikult seda ikkagi ei tee ja ei viitsi ka. Alati on mõni kooli asi koju ununenud, selle eest saab märkusi ja koolis pahandada. Mina ei jaksa isegi pahandada.
Kärsitu on ta ka.Kõige suuremaid raskusi valmistab matemaatika, mis läheb ju järjest raskemaks ja kui peab kodus õppima natuke kauem, ei suuda ta keskenduda vaid mõtleb, kuidas kiiremini arvutisse saaks. Me oleme tal lubanud arvutis veeta päevas kaks tundi, kui kõik muud asjad nagu õppimine ja trennis on tehtud/käidud. Samas on ju päevi, kus ajast lihtsalt ei tule välja ja siis ta kiirustabki õppimisega, et jumala eest arvutisse ka veel saaks. Me üritame seda kokulepet muuta, et kui on trennipäevad, siis arvutisse kahjuks ei jõua, et siis nendel päevadel kas on pool tundi vaid või kui ei jõua õpitud, ei ole üldse. On see liiga karm? Samas tundub, et lapsele ei jäägi nädala sees enam muud, kui õppimine ja trenn. Trennivabadel päevadel olen tal lubanud sõbra juurde minna paariks tunniks. Aga kuidas saaks nii, et ta ka õppimisse sama kirglikult suhtuks, kui sõpradega mängimisse või arvutisse? Vist ei saagi, need viimased tegevused on ju need, mis talle meeldivad. Samas on kahju, kui ta matemaatikas näiteks teistest täitsa maha jääb, sellest on tal endal ka kahju, ma näen seda aga omal jõul ta end kokku võtta ei suuda.
Lühidalt kokkuvõttes - saan nii trennist treenerilt kui koolist õpetajalt tagasisidet, et laps on väga jonnakas (trennis) ja tuisupea ning pingis püsimatu (koolis).
Olen proovinud teha päevaplaani, et tal oleks lihtsam oma asju sättida aga juba ei pea ta sellest kinni, jätab midagi tegemata ja lükkab järgmisele päevale (nt toa koristamien, raamatu lugemine vms). Samas mõnel päeval on ta väga tubli, viib oma algatusel prügi välja, koristab tuba.See aga võib olla seotud taskuraha saamisega, kuna oleme lubanud iga päev anda teatud summa, kui koolis pole märkuseid ja kodus on ka meil suhted head, pole vastu lärtsumist vms. Kas see on vale? Kas võib olla, et ta teebki siis kõike raha pärast? Samas kas siis on õige anda taskuraha kuigi ta meie meelest ei ole seda ära teeninud?
Tahaks väga minna Gordoni perekooli aga kahjuks kahele inimesele peres käib see hetkel üle jõu, liiga kallis. Raamatust "Tark lapsevanem" olen küll üritanud abi saada aga ausalt öeldes ei ole see praktikas nii lihtne, tahaks rohkem suunamist.
Tänan ette ja loodan, et mu teema püstitus ei ole liiga segane.
Päevaplaan ei ole halb idee, kui see on mõistlik ja lapsel on jäetud aega puhkamiseks, milleks ongi sõpradega ringijooksmine või arvutis olemine. Tee see päevaplaan koos temaga, kaasa ta sellesse protsessi, küsi, mis ta arvab, et oleks parem, sest see puudutab ju tema tegemisi ja päeva. Ma usun, et ta on sul arukas laps ning kui ta näeb, et sa teda täiskasvanu moel kohtled, siis pakub ta ise miskit sobivat välja.
Laste päevad on kooli ja trennidega sageli sama pikad kui täiskasvanute tööpäevad. Lisaks on lastel kodused ülesanded, mis pikendavad seda kohustuste rivi aina õhtusemasse aega. Inimest - olgu suur või väike - motiveerib tegutsema see, et ees on ootamas midagi meeldivat (sest kellele see kool ikka meeldib) ja seepärast ta ehk kiirustabki oma tegemistega, et saaks üht talle meeldivat asja teha kas või natukenegi.
Mul on juba suured lapsed ja ühel neist on arvutis olemine igapäevane tegevus, on küll nii, et ta kipub seal olema pigem liiga palju kui vähe. Ka talle - olgugi et ta on juba gümnaasiumis - peab küllalt tihti tuletama meelde, et kooliasjad on vaja ära teha. Samas me pole kunagi piiranud arvutis olemise aega ja seetõttu on neis kujunenud arvutisse küllalt rahulik suhtumine - nad teavad, et neile on see lubatud ja ei teki "keelatud vilja" sündroomi, kus nad otsiksid paaniliselt võimalust arvutisse pääseda.
Poisid ongi hajameelsemad, ajapikku muutuvad nad tähelepanelikumaks. Ja unustavad ka täiskasvanud. Lase tal endal teha check list - paneb ise oma käega kirja kõik asjad, mis ta peab kooli kaasa võtma. Kui ta on asja ära kotti pannud, siis kriipsutab selle läbi. Siis ta näeb, et tegelikult on tal asjad kontrolli all. See toimib paljude erinevate asjade puhul - kui ta jääb üksi koju, et millel ta peab silma peal hoidma või kui on kuskile pikemaks ajaks minek, nt reisile, et mis ta peab kaasa võtma.
10-aastasel on juba eelpuberteedi aeg, see teeb lapse rahutumaks, pidetumaks, hajameelsemaks. Just sel ajal juhtubki reeglina, et lapsed, eriti poisid, hakkavad halvemini õppima, tublidest viielistest saavad rahutud rässud. Seesugune „ärapööramine“ kuulub arengu juurde. Lapsed ei tee midagi põhjuseta, on ilmne, et poisil on omaenda muutuste sees keerukas olla. Kindlasti vajab laps toetust ja tähelepanu, mõistmist ja kuulamist. Väga hea, et olete poisiga läbirääkimisi pidanud ja kokkuleppeid teinud. Tasude ja karistuste rakendamine on aga riskantne, sest ükski karistus ei võta ära lapse vajadust – tekitab vaid hirmu – ning tasud tekitavad sõltuvust. Kuulamine, püüd mõista, püüd arvestada ka lapse ettepanekuid ja lahendusi – see on see tee kasvatuses, mis annab osa vastutusest ka lapsele. Mõistagi juhtub, et läbirääkimiste ja teineteise kuulamise käigus ei saada üksteistest piisavalt aru, ja sel juhul sõlmitud kokkulepped ei toimi. Toimiva kokkuleppe alus on eelnev mõistmine, milles üldse on asi, selge arusaam, miks laps käitub teataval viisil.
Selleks, et lapsest aru saada, tuleks teda tähelepanelikult kuulata (Gordoni raamatus kirjeldatakse aktiivset kuulamist, see on tõesti tõhus). Just kuulamine on see tegevus, millega saame teist inimest kõige efektiivsemalt aidata. Kuulamine tähendab, et leitakse sobiv aeg ja koht, kus segamatult kahekesi olla ning keskendutakse täielikult vaid kuulamisele. Abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (poja mõtted-vaated ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraal ja hukkamõist, ka mitte lohutamine ja nõuanded. Kuulamise kõige olulisem idee on see, et ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad. Kui laps tajub, et teda respekteeritakse, on tal lihtsam teiega koostööd teha. Jõu kasutamine suhetes kahjuks hävitab usalduse.
Lapse kuulamine, mõistmine ja toetamine on arenguliselt väga oluline. Laps saab rääkides asjad enda peas selgemaks, ja täiskasvanu saab lapsest paremini aru. Kui te lapse kuulamise tulemusena saate paremini aru, mida poiss mõtleb, tunneb, vajab, kardab, on teil ka lihtsam talle toeks olla ning temaga kokkuleppeid sõlmida. Reeglid on tingimata vajalikud nagu ka järjekindlus neist kinnipidamisel, kuid ei tohi ära unustada, et lapsel on oma vajadused, omad lahendused.
Ka eelolevast kommentaarist saate noppida teile sobivaid viiteid (nt päevaplaan, meeldetuletusnimekiri).
Tegelikult on asi ka minus endas, analüüsin end ikka päris tihti tagantjärgi, peale mõnd tüli lapsega.
Ma mõistan, et minul pole hoopis piisavalt kannatust temaga rääkida, teda kuulata mõnikord sest see, mis ta ütleb kas vihatsab mind või kipun kohe vastu vaidlema.
Mul on komme minna teise tuppa, sulguda nö oma tsooni, kus ma maha rahunen. Leian, et see on parem, kui jätkata seda tüli, mis on juba esimesest hetkest mõtetu, tülitsedes ei lahenda midgai. Kuidas jõuda selleni, et ma suudaks end kokku võtta ja olla järjekindlalt rahulik, ma ei tea...
Mulle käib närvidele, kui ma kuulen, kuidas mu elukaaslane vahel lapsega tülli läheb, ma näen ja kuulen täpselt, mis vigu ta teeb, et ta kipub moraali lugema lapsele, kipub tänitama ja tema hääletoon on selline, mis ajaks iga inimese närvi. Ma taban ära kohe selle hetke, kui laps endasse tõmbub ja ei taha temaga enam edasi rääkida või siis hakkab talle vastu jonnima.
Aga ma ei saa midagi öelda, sest ma tean, et ma ise teen täpselt samu vigu. Ennast kõrvalt näha on aga sel vajalikul hetkel jube raske.
Naised on ilmselt raskemas seisus kui mehed, sest ma tunnen, et minu nö piir on kõikuv, see oleneb kuu tsüklist ja ma olen vahel iseendalegi võõras kui olen selles nö tsüklis, kus kipun kergemini ärrituma ja vahel on põhjuseta halb tuju. Mehele ikka vahel ütlen, et nüüd jälle mul see aeg, kus ma olen kergelt solvuv või pahas tujus, tema saab aru. Aga lapsele pole ma sellest rääkinud, võibolla peaks. Et emadel on vahel sellised päevad, kus nende organismis toimuvad muutused ja nad ei tunne end hästi. Sest temalt ma ju ootan ka, et ta käituks hästi...peaksin talle ju eeskujuks olema.
Oeh, nagu näha, olen omadega parajas puntras. Mul on enda jaoks aega küll, vahel loen omaette olles raamatut ja mind ei segata. Ja enamasti ei tahagi ma üksi olla, mulle meeldib koos perega asju teha. Kuid millest siis selline närvilisus? On see geenidest? Mu ema ja õde on ka mõlemad suhteliselt närvilised tüübid, ema solvub kergesti ja nähvab päris valusalt mõnikord. Ma väga lootsin, et ma muutun rahulikumaks, kui elan nüüd neist laugemal, teises linnas. Aga samas ega vist geenide vastu ei saa...Või siis on vaja mega tugevat tahtejõudu. Kus seda müüakse? :/
Mul oli vaja nüüd lihtsalt nö aur välja lasta ja see monoloog siin maha pidada. Eks iga inimene peabki ise endaga toime tulema, tean, et keegi ei kingi mulle tahtejõudu ega ka rahulikku meelt. Pean need ise leidma. Vb on kellelgi oma nipp, mida ta teeb nt siis kui keelel on midagi sapist või järjekordne steen tulemas, kus seisad peegli ees ja vingud, et oh kui paks ma olen. Samas justkui nagu poleks aga millegipärast tahab see lause just siis välja tulla, kui mees seisab kõrval...Kunagi ma suutsin nii, et ma olin endaga 100% rahul aga kuhu see on kadunud, ma ei tea...
Aitäh teie vastuste eest ja selle eest ka, kui viitsisite minu hala lugeda...
Eneseanalüüs on tõesti väga oluline, see aitab iseendast paremini aru saada, mõista oma tugevusi ja arenguruumi. On kahju, kui selle vaimset pingutust nõudva mõttetöö tulemusena siiski midagi ei muutu. Mis motiveeriks teid käitumist muutma? Motivatsioon tuleb ikka seestpoolt, ja on vajalik elus edasiliikumiseks kõige laiemas mõttes. Ehk on võimalik senist elu ja olukordi läbi vaagides oma motivatsiooni teket ja kadumist paremini tundma saada, et oleks võimalik end juhtima õppida. Kriitilise eneseanalüüsi hea tagajärg võiks olla eneseareng ja seejärel ka suurem rahulolu iseendaga. Boonuseid on veelgi - enesearenguga kaasneva rahulolu pinnalt iseendaga paranevad kindlasti ka suhted, sest suudate endast ja teistest lugu pidada, olete rahulikum ja kannatlikum.
Viis pärast tüli n-ö pildilt ära minna on iseenesest hea, see hoiab tüli veelgi suuremaks paisumast. Ohtlik koht on siin see, kui tülitsejad pärast rahunemist ja konflikti vaibumist arvavad, et nüüd on tüli lahendatud. Kuid ei ole, sest olukord on rahulik vaid pealtnäha. Nüüd, rahulik olles, tuleks koos maha istuda ja arutada, mis juhtus, miks juhtus ja mida teha, et enam ei juhtuks. Just peidetud ja lahenduseta jäänud tülid on tihti uue tüli juurikaks. Üksteise kuulamine, mõistmine ja kokkulepete tegemine aitab tüli "juure" välja sikutada.
Tujukus, oma paha tuju teise peale kallamine on üldinimlik. Inimese tunded ongi väga muutuvad, kuid inimene saab ka õppida oma tundeid reguleerima nii, et endale ja teistele liiga ei teeks. PMS-i osa naiste tujude muutlikkuse põhjustajana on ilmselt ületähtsustatud. Pigem on asi ikka selles, mil määral on teie inimlikud vajadused kaetud või katmata. Usun küll, et sel ajal, mil teie elus tundub kõik hästi olevat - laps on tubli, suhe mehega hea, sõbrad lähedal, vanemad terved jne - ei pane te tähelegi, kas parajasti on mensieelne või selle järgne aeg. Rõõmustage selle üle, et menss käib - see on naise hea tervise ja viljakuse märk - ärge tehke sellest lisaprobleemi. Suuremal osal sündmustest meie elus on see tähendus, mis me sellele ise anname.
Kaasaegses psühholoogias räägitakse aina vähem geenidest ja aina enam kasvukeskkonnast. Kui lapse ema reageerib elusündmustele närviliselt, ärevusega, siis õpivad selle ema lapsedki samal moel reageerima. Käitumisviisid on ikka õpitud - ja hea uudis on see, et kõik, mis on kord õpitud, on ka ümberõpitav. Aga ainult siis, kui on tõelist tahtmist, energiat, motivatsiooni.
