Olen küll kahe lapse ema ja esimene juba 15 aastane, aga nüüd on küll mõistus otsas!
Lapsel tekkinud komme- kohe kui miskit ei meeldi - jalad alt läinud. Seda siis ükskõik kus või millal. Päeval pole hullu, ignoreerin ( las siis olla pikali ja jonnib) ja tundub et mõjub- varsti on vaikus ja leppimine kalliga. Aga öösel asi hullem- tõuseb püsti, karjub, mõmmi mis muidu mega kallis- ei sobi, lutt visatakse suure kaarega minema, tõuseb püsti ja siis laseb jalad alt ära ja kukub ja nii korduvalt. Kui ütlen et pane pea padja peale, siis selleks et näidata täpselt kui vihane ta ikka on, lööb pea vastu voodi äärt(õnneks küll mitte täie jõuga, aga ikka paraja vopsuga). Vahel ka päeval kui jonn on siis lööb pea õrnalt näiteks vastu põrandat. Öösel jonn lõpeb sama äkki kui algas- mõmmi võetakse kaissu ja jääbki magama. Vahel aitab kui võtan enda voodisse. Küsimus ongi selline, et kas öösel peaks ka ignoreerima kui on näha et tõesti jonn (loobib asjad voodist välja,röögib). Või võib asi olla hoopis selles, et lapse isa muidu välismaal tööl ja nüüd kui kodus, siis need jonnid hakkasid (kas last erutab isa tulek-minek)? Siiani on olnud väga hea laps, küll oma iseloomuga, aga mitte selliste hullude jonnihoogudega. Või ongi käes juba see periood, kui üritab piire paika panna? Murelikuks teeb eriti see pea löömine. Pean tunnistama, et paar korda olen kannatuse kaotanud ja teda tutistanud või kerge laksu tagumiku pihta andnud, ei pea vist mainimagi et kasu sellest muidugi polnud ja enam kehalist karistust ei kasuta.
Emad nimetavad tihti jonniks lapse käitumist, millele justkui ei ole loogilist põhjendust ja mis tundub ülemäärane. Minu seisukoht on, et laps ei jonni – ta lihtsalt seisab oma vajaduse eest. Selle nn jonni kaudu annab laps edasi oma sõnumeid, kuna ta muul moel neid edastada ei oska. Nii et kui laps „loobib asjad voodist välja ja röögib“ nagu te kirjeldate, siis on ta kindlasti hädas, laps käitub nii, andes sel moel märku oma katmata vajadusest. Paraku on meil vanematena raske lapse sõnumeid mõista. Kuid tasub pingutada mõistmise nimel.
Väga tore kuulda, et teie kogemus on, et karistamine pole kasu toonud. Tõepoolest, igasugune jõu kasutamine tuleks mõjutusvahendina kõrvale jätta. Jõu kasutamine annab ainult ajutisi tulemusi, ja kõige nähtavam ja tihti ka pikaajaline tulemus on, et teie ja lapse suhetest kaob usaldus ja soojus. Kujutlege, et olete hädas, teil on paha olla, uni ei tule peale, teil on miski probleem, mis on veel segane, aga siiski olemas, aga siis tuleb üks kuri hiiglane, kes teid tutistab, annab laksu tagumikule ning käsib otsekohe magama jääda...
Magamajäämine on väikelapseeas tihti problemaatiline. Alguses gaasid, siis hambad, vahel ei lase last uinuda muud tervisehädad, mida ta kurta ei oska, teinekord ärevus, mis on seotud eakohaste hirmudega jne. Põhjusi võib olla palju ja erinevaid, tasub uurida, mis teie last segab. Ka teie tujud mõjutavad last. Kui olete rahulolematu ja ärritunud, kandub see paratamatult üle lapsele, ja mingis osas laps peegeldab oma käitumisega neid tundeid, mida tajub teis ja isas. Üldjoontes on nii, et kui laps on päeva jooksul saanud piisavalt kõike, mida ta oma arenguks vajab, kui tema füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, on päevane ja ka õhtune magamajäämine kergem. Lapse muutunud käitumine viitab ikka muutunud tarvetele, mis ehk katmata on jäänud. Väljakujunenud rutiin on magamajäämise juures samuti oluline. Iga muutus võib kaasa tuua kõrvalekalded käitumises.
Piiride teema võib samuti aktuaalne olla, sest laps kasvab ja temaga koos ka tema ainukordne MINA. Viskan luti maha, nutan, kipun voodist välja... ja uurin, kuidas issi-emme reageerivad... näe, ja reageerivadki – võtavad mind enda juurde! Lapsed proovivad ikka, kus on piiride servad. Piiride teema on vanematele tihti keeruline, sest nõuab järjekindlust ja teinekordki ka head närvi. Ei-ütlemise võimalus kuulub lapse minapildi arengu juurde. Seetõttu peaksite püüdma lapse ei-d ka respekteerida. Nt nii: ma saan aru, et sa ei taha veel magama minna... sulle meeldiks natuke üleval olla... sa tuleksid meelsasti issi-emme voodisse... Kõik sedalaadi laused annavad lapsele märku, et temast on aru saadud, et tema ei-d on vähemalt kuuldud ja mõistetud. Alles pärast seda rääkige, mis plaan teil on ja püüdke kokku leppida. Lapsel on kergem vanematega koostööd teha, kui ta tajub, et ka tema arvamusega arvestatakse.
Oluline on jälgida, mis olukorras on laps rahulikum ja millal mitte. Pange tähele, mis eelneb sellele, kui laps jääb halvasti magama, ja mis on siis olnud teistmoodi, kui ta imekombel uinub ilma nututa. Mis on nn halva magamise päeval teisiti? Teis endas, teie meeleolus või käitumises? Abikaasas? Mängudes? Kui märkate mõnda detaili, mis siin oluline tundub, püüdke rohkendada neid olukordi/käitumisi, mis lapse magamist tunduvad soodustavat. Ja vastupidi – vähendada seda, mis rahutust ja kirjeldatud käitumisi juurde näib tegevat.
4 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
