Laps on mul aasta ja seitse kuud vana. Ta on olnud sünnist saati selline ärevam ja nutualtim laps, kellel pisimgi ärritus annab väga tugeva vastureaktsiooni.
Lööma hakkas ta umbes aastaselt. Siis sai korraks sellest lahti nii, et tegin tema käega hoopis pai ja seletasin, et meile kodus ei lööda. Mingi aeg oli rahu majas ja nüüd mõned kuud on jälle kaklemine lahti. Olgu öeldud, et ta on väga aktiivne ja kiire tegutseja, kes niisama nurgas ei passi. Loomulikult ma saan aru, et algamas on jonniperiood, aga nüüd on pea iga asja peale, millega ta nõus pole, rusikad käigus. Saan ka aru sellest, et kuna ta ennast sõnadega väljendada ei oska, siis on kisa abiks.
Mida ma olen teinud:
-kasutan mina-keelt ehk siis ütlen, et :"Ai, ma sain haiget, ma ei taha, et sa mind lööd". Kui ta järgi ei jäta, siis panen ta nt. sülest maha või endast eemale. Kui ta siis ka järgi ei jäta, siis annan hoiatuse, et kui ta löömist ei lõpeta, läheb jonninurka. Vajadusel panen ta siis nurka ka.
Mõnikord piisab ainult hoiatusest ja ta lõpetab kohe löömise-nojah, kuni järgmise korrani.
Saan aru ka sellest, et lapsel võib olla mingi probleem, miks ta meeleheitlikult minu tähelepanu nõuab, aga ma ei saa ju tal alati lasta teha seda, mida tema tahab. Ma ei saa lasta tal ennast lüüa lihtsalt seetõttu, et ta on väsinud, aga keeldub magama jäämast.
Mitte ükski mu tuttavatest ei oska mulle nõu anda, sest neil ei ole oma lastega ka kõige hullemas jonniperioodis sellist asja olnud. Ma ei taha, et mu laps oleks kogu aeg nii frustreeritud olekus.
Olen lugenud ka selle kohta, et laps on kodu peegelpilt, aga ma tõest ei saa aru, kuidas ta nii kuri on. Püüan olla hea ema, aga vahel saab jõud nii otsa, et olen ka käratanud tema peale.
Nüüd kevadiste ilmadega oleme palju õues ka ja igav tal ei tohiks olla.
Olen lugenud sarnaseid teemasid internetist ja proovinud nõuandeid rakendada, aga ma ei saa ikka hakkama. Mis lapsel viga võib olla?
Sai pikk jutt, aga ma vajan väga nõu või ka lihtsalt kellegi kogemuste lugemist.
Lisaks veel oma postitusele küsimuse, et kas ja kuidas võiks temperament mängida rolli lapse iseloomus. Mina olen eestlane ja mees on venelane. Laps nagu öeldud, on imikust saati olnud üliärev ja tundlik.
Olete proovinud mitmel viisil lapse löömist peatada, kuid seni siiski nõutu. Mõistate, et lapsel võib olla probleem ja ta vajab tähelepanu, kuid see ei tähenda tõesti, et peaksite taluma lapse löömist. Eeldan teie kirja lugedes, et olete tuttav oluliste oskustega nagu probleemi määratlemine, mina-keel ja aktiivne kuulamine. On täiesti kohane väljendada mina-keeles oma häiritust olukorras, kui laps teeb, midagi, mis teile ei meeldi või koguni haiget teeb. Nüüd edasi on väga vajalik mõista ka seda, mis on lapsele probleemiks, mis on tema kahjustatud vajadus, mida löömisega teile teada annab. Tema häiritus jääb alles, kui ainult reageerite mina-keeles tema löömisele või karistate teda (nurkapanek). Laps saab seeläbi signaali, et ema ei mõista teda, ta ei tohi tunda häiritust, kogeda neid emotsioone, mida väljendab, olla väsinud jne. Mis võib olla aga lapsele raske taluda ja milles seisneb probleem, mida väljendab, on raske kirja teel oletada. Tähelepanuvajadus on lapse loomulik vajadus, samuti soov süles olla, ema lähedal olla. Paljud lapsed soovivad magama minnes, et ema oleks juures. Väga sageli on lastel, ja eriti selles vanuses, raske lahkuda teise tuppa ja jääda sinna üksi kasvõi seetõttu, et ema on eemal ja ta ei näe teda.
Mis puutub temperamenti, siis närvisüsteem, selle tundlikkus, aktiivsus-passiivsus on tõesti inimestel erinev. Kuid kindlasti ei tähenda see, et löömine oleks sellest tulenev või paratamatus, millega leppida.
Väga sageli lapsed matkivad teisi. Kui peate löömist lubamatuks, siis kindlasti ei tohiks te ise last lüüa, sakutada, tõugata jne. Samuti on karjumine agressiivsuse väljendus ja lapsele hirmutav. Kui laps on kõrgendatud tundlikkusega, ärev, siis vajab ta eelkõige rahulikku ja turvalist kohtlemist.
Kui olete ise häiritud, siis piirduge mina-keelega ja takistage löömise jätkamist viisil, mis lapsele endale ründava või hirmutavana ei mõju. Piire on vaja, kuid oluline on viis ja vahendid, kuidas neid seatakse.
Arvestades lapse vanust, on tal väga keeruline sõnaliselt end arusaadavaks teha. See eeldab emalt suur tähelepanelikkust ja empaatiavõimet, mõista, mida laps vajab. Andke lapsele teada, et mõistate teda (kasutage aktiivset kuulamist, mis tähendab, et annate tagasisidet, peegeldate, kuidas temast arusaate), olete valmis tema vajadustega arvestama. Kui ta tahab süles olla, siis pakkuge seda talle nii palju kui võimalik. Võtke aega temaga koos magama minnes tema juures viibida, samuti osalege tema tegemistes, väljendage rõõmu, kui ta avastab maailma ja soovib teie lähedal olla.
Ilmselt jääb tõesti aktiivsest kuulamisest puudu. Pean tunnistama, et viimase paari päevaga, on asi tänu sellele paranenud. Kui ta ei taha nt õhtul tuppa tulla ja seetõttu endast välja läheb, siis seletan talle, et saan aru, et ta tahab mängida, aga et õues on juba külm ja hakkab pimedaks minema. Ühtlasi ka suunan selle tigeda käekese endast eemale. Ma ei tea, kui palju ta sellest jutust aru saab, aga tundub, et minu kaastundlik jutt siiski rahustab teda.
