Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 1.7a.tüdruk ei aktsepteeri oma isa

Liisa
Külaline
Postitatud 07.04.2011 kell 23:07
Tere,

mure selles, et minu tütrel on lisaks hiljuti alanud jonnituuridele ka tekkinud omadus aegajalt lähedasi inimesi eemale tõrjuda. Ehk siis aegajalt ta teatab (oma vanuse ,kohta on tal hämmastavalt suur sõnavara) et ei taha selle või teise inimese lähedust - kallistus, nendega mängida, isegi ei ole neilt nõus nt.juua võtma, kuigi on janu. Saan aru, et selline käitumine on tegelikult normaalne ja eakohane (kõik inimesed ei peagi kõigile meeldima), aga mure on selles, et need on lähedased inimesed - lapse tädi, vahel ka vanaisa, kellega ta rohkem kokku puutub. Kõige tihemini, aga lapse enda isa, minu elukaaslane. Samas juba ca poole tunni või ka rohkema pärast (kindlasti juba järgmisel päeval) otsib ise nendega kontakti. Ta on meie lähisuguvõsas ainuke väike laps ja seega väga armastatud ja hoitud. Temaga tegeletakse palju ja talle tegelikult see meeldib. Ja kodus olles ta tihti räägib tädist ja vanaisast ja teistest ka.

Palju suurem mure aga areneb kodus. Järjest tihemini teatab laps, et ei taha issit. Tal on halb komme vihastudes kergelt käega äiata või siis püüab hammustada. Selle ohriks satun ka mina, aga siis ta kohe vabandab (kallistab ja teeb pai). Loomulikult keelame seda ja seletama,miks see on halb.Aga järjest sageneb see, et issi segab (lapse väljend). Issi ei tohi juua anda, issiga ei tohi potile minna, issi ei tohi raamatut lugeda. Ta isegi võtab issilt raamatu ära, toob selle mulle ja ütleb - issi segab, emme loe. No mõnes mõttes ajab naerma, aga püüame end tagasi hoida, et mitte last julgustada. Issi ise tunneb, et ta oleks nagu lapse konkurent ja tõepoolest - tema lapse käitumine näib sellisena. Issi ei tohi emmet kallistada , laps tormab kohe vahele.Tuleb mainida, et issi väga armastab ja hoiab last. Loomulikult on emme lapsele kõige lähem ja ma olen ju temaga koguaeg koos, aga varem oli issi kohe järgmine. Kui laps midagi tegi, siis issi pidi kindlasti vaatama. Samas ka praegu küsib ta päeval korduvalt issi järele ja ootab teda koju, aga kui issi saabub, siis algab jonn. Jonn käib ka minuga, aga samas mind ta ei tõrju (kui siis ainult vanaema juures, kus vanaema on justkui jumal).
Ma mõistan osaliselt selle põhjuseid - oma mina tekkimine, enesekehtestamine jne. Aga kust jookseb piir? Kust maalt tuleb sellesse sekkuda? Loomulikult ei ole ma seda kordagi tähelepanuta jätnud, alati ütlen, et issi on sõber jne. Issi ise püüab ka väga. Aga hetkel tundub, et see süveneb. Pea terve esimene eluaasta ja veel pealegi oli näiteks lapse vannitamine meil issi ja lapse aeg. Laps sikutas veel kuu aega tagasigi issi varrukast, et lähme vanni. Loomulikult ei käi nad koos korraga vannis (laps käib ikka oma väikses lastevannis) ja mingeid muid ebasündsaid asju ka ei toimu - võin pea panti panna. Nüüd aga ei tohi issiga pissile minna jne. Ok, see võibolla on juba häbenemine, aga neid olukordi on erinevaid.

Kust maalt võib juhtuda, et see jääbki nii - et laps ei aktepteerigi enam isa nii nagu peaks (mõistan, et kõik lapsed kasvavad vanematest varem või hiljem lahku, aga kas see peab nii vara juhtuma?) Lapse isa tunneb end järjest kõrvale jäetumana. Seda enam , et minu ema, lapse vanaema, oleks justkui lapsele tähtsuselt teine. Nad veedavad vähemalt 1 päeva nädalas koos ja saavad väga hästi läbi ja on teineteisesse väga kiindunud. See sobib meile kõigile.Ma ei taha seda muuta, aga ma tahaks, et lapse vanemad oleksid ikkagi lapsele kõige tähtsamad, eriti kui nad seda ise olla tahavad. Loomulikult on mehed oma olemuselt teistsugused ja tüdrukud tahavad õrnusi ja mänge, mida mehed ei oska pakkuda, aga see ei saa muuta lapse suhteid oma isaga.

Palun andke nõu, kuidas käituda nii, et me alateadlikult ei toidaks lapse paegust käitumist. Kuidas ületada seda lõhet tütre ja isa vahel (mina oma isaga olin väga lähedane väga pikalt ja pean seda oluliseks).

Igaks juhuks veel seda, et minu ja lapse isa omavaheline suhe on väga hea. Loomulikult esineb väikeseid tülisid ning korteri väiksuse tõttu ei anna neid alati lapse eest peita.Kuid samuti ei peida me lapse eest omavahelist armastust (kallistusi).

Ette tänades!
Maarika Lember
Psühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 09.04.2011 kell 00:00
Teil on mure lapse tõrjuva käitumise pärast oma isa suhtes. Küsite, milline on õige käitumine, kuidas olukorraga toime tulla nõnda, et kõigi vahel säiliksid head suhted.

Kõigepealt toon välja, et teie tütreke on kõigest 1,7 aastat vana! On tõesti tähelepanuväärne, et ta juba nii kenasti kõneleb, kuid tema tõrjuvale käitumisele omistada põhjuseid „isa ei meeldi lapsele“, „laps ei aktsepteeri isa“ või „laps häbeneb“ ei ole küll põhjust. See paistab niimoodi välja meile, täiskasvanutele. Kui teine täiskasvanu meie suhtes sarnaselt käituks, siis on järeldus, et ta meid ei aktsepteeri või et me talle meeltmööda ei ole, üsna tavapärane (siiski ettevaatust – sealgi võib olla mitmeid erinevaid põhjuseid, mis ei lähtu üldse meist).

1,7 aastane laps ei teeskle, ta käitub nii nagu hetkel tema meeleolu ja vajadused nõuavad. Tal hakkab pisitasa arenema oma mina. Läbi oma käitumise ja teiste reageeringute hakkab ta tajuma piiri, mis jookseb tema ja teiste vahelt. Ta alles hakkab aru saama, et teised on eraldiseisvad olendid oma mõtte- ja tundemaailmaga. Siiani on olnud ju nii, et tema vajadused on primaarsed ja kõik rahuldavad neid. Nüüd hakkavad tekkima temalegi nõudmised ja ootused ning kõik ei käigi ainult tema taktikepi järgi. Olles seda tajunud püüab ta nüüd ka omalt poolt oma piire katsetada ja neid näidata ning on hetkel valinud ennekõike välja isa (kui ühe kõige turvalisema isiku). Oluline on, et laps saaks oma ealise arenguetapi läbida aktsepteeriva ja kindlakäelise armastuse valguses. Tal on oluline tajuda oluliste isikute mõistmist ja armastust (ka nende, keda ta tõrjub). Tähtis on vahet teha, et ta ei tõrju mitte isa või tädi, vaid kompab oma piire ning katsetab erinevaid käitumisi. Kui on tegemist tõesti löömise või hammustamisega tuleb see tegevus kiiresti ja kindlalt katkestada, lapse juurde kükitada, talle otse silma vaadata ning selgelt ja lühidalt öelda, et sedasi ei tohi teha – mul on valus. Ning leida mõni muu huvipakkuv tegevus. Väiksemate lapse tahteavalduste puhul (emme annab juua, loeb jne.) on ehk mõistlikum lapsele vastu tulla, kuid seejuures on väga asjakohane viidata teise tunnetele tema sellise käitumise korral N: issi on väga kurb, et ta ei saa sulle õhtujuttu lugeda. Talle meeldib sinuga koos olla. Laps õpib maailma kohta sel kombel palju ning ühel hetkel ei ole tal oma endist trotslikku käitumist enam vaja. Kindlasti ei soovita hakata lapsega vägikaigast vedama – kui sina ei tee seda, siis mina ei tee toda. Laps õpib sellest uue käitumismustri, mis paraku ainult süvendab tema trotslikkust. Peate lähtuma oma sisetundest – kui mingi käitumine teile ikka üldse ei sobi, siis andke sellest lapsele teada ning jääge oma otsuse juurde. Sellega kaasneb küll mõnda aega kestev nutt, kuid teie otsusekindlus ühelt poolt ning teiselt poolt teie lähedus ja toetus aitavad lapsel endaga toime tulla. Tihti on abiks ka lapse jaoks ootamatud, loomingulised reaktsioonid teie poolt (kui laps võtab isal õhtujutu raamatu käest, siis isa viskab põrandale pikali ja hakkab nutma ja jonnima. Koos lapsega saate siis jonniva isa maha rahustada). Ka täiskasvanuid aitab keerulistest hetkedest hästi üle huumor.

Teie kirjast jääb mul mulje, et lapse isa tunneb ennast väga halvasti. Ta tahab olla lapsega lähedane ja annab endast kõik, kuid vastu ei saa hetkel midagi. Kindlasti on tal lihtsam, kui ta mõistab lapsega toimuvat, mõistab tema käitumise põhjuseid. Et tegemist ei ole autoriteedi kaotusega ega antipaatiaga, vaid lapse enda sisemiste kasvamistega. Ka teie kirjeldustest tuleb välja, et ühel hetkel on laps niisugune ja teisel hetkel hoopis vastupidine. Te saate olla oma kaasale toeks mõistes tema pettumust ja teisi tundeid neil hetkedel ning meenutades talle, et selline käitumine lähtub lapsest ning läheb ajaga mööda.

Ennekõike tahan teile südamele panna, et laps õpib kõige rohkem teie eeskujust. Jäädes ka keerulistel hetkedel armastavaks ja hoolivaks panete aluse lapse samasugusele käitumisele siis, kui tema on suur ja teie juba väetimad.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!