Laps oli meil natuke üle aasta kui hakkasid tulema esimesed jonnihood. Üritame lapsega ilusti rääkida ja talle selgitada miks midagi ei saa aga ikka läheb asi jubeda kisa ja draamani. Üritame siis temaga käia võimalikult vähe kaubanduskeskustes aga alati ka ei saa nii, et teda kaasa ei võta ja alati on temaga seal palju jonni ja kisamist. Näiteks täna käisime söögipoes ja laps hakkas äkki nõudma, et tema tahab pallimerre minna. Ma siis seletasin, et läheme sinna teinekord, et täna ei saa, sest täna on see kinni aga ta ei lepi ühegi minu vastusega. Siis ta lihtsalt karjus ja nuttis autos, kuni ise lõpuks tasa jäi ja kõik korras jälle oli. Vahepeal on temaga täiesti võimatu kuskil käia või olla- ainult nõuab, et sinna ja sinna jne ja kui ei saa siis on kohutav jonn kohe kohal. Ja alati on iga kord asi samamoodi. Samas laps on hell ja õrn ja kohaneb teiste lastega hästi, kuigi lasteaias hakkab alles sügisel käima. Oleme käinud lapsega mängumaal mitmeid kordi ja spaas käime päris sageli aga sellega kaasneb alati probleem ja jälle hakkab ta jonnima, sest temale ei piisa kuskil mitmest tunnist, ta võiks jäädagi sinna spaasse ja mängumaale. Vahel on tunne, et lihtsalt ei jõua enam seda kisendamist ja jonni kuulata. Ma ka ei tea enam kuidas lapsega rääkida, sest tavaliselt ta ei kuula mind absoluutselt, vaid keerab pea ära ja nutab edasi. Laps ise on väga tublisti arenenud ja väga nutikas ja asjalik on ta.
Ehk oskate natukene mulle nõu anda või kuidas ma peaksin temaga sellistel hetkedel rääkima/käituma.
Tore kuulda, et teie laps on nutikas, asjalik ning hästi arenenud. Viimast näitab ka teie kirjeldus lapse mina tõhusast kasvust – see, et laps näitab selgesti välja, mida ta tahab ja mida ei taha, mis talle meeldib ja ei meeldi, on märk tema ainukordse mina arengust. See on väga tähtis etapp teie lapse elus. Kui lapsel pole võimalik näidata enda piire (tahan pallimerre, tahan veel vees sulistada jne), tema areng takerdub või kisub kiiva. Kui olete nõus lapse vajadustest lugu pidama, talle koostööoskusi õpetama, samas talle oma piire näidates (täna ei ole pallimere-päev, vees sulistamise aeg on tänaseks läbi jne), kasvab lapsest inimesi usaldav ja maailma uudishimuga uuriv tegelane.
Väikelaps ei tule veel toime oma tunnetega, ta ei saa aru, miks on nii, et tema tahab, aga kohe ei saagi. Seetõttu ta reageerib ka üle (täiskasvanulikus mõttes), seda nimetavadki vanemad jonniks. Kõige tähtsam abistav oskus ses olukorras on lapse tunnete peegeldamine: sulle ei meeldi, et me peame ära tulema; muidugi teeb sind pahaseks, kui sa ei saa pallimerre; sa oled kurb, et ma ei osta sulle seda mänguasja jne jne. Laps ei saagi veel aru teie kõikidest sõnadest, kuid ema (või isa) rahustav hääletoon, annab talle teada, et teda on mõistetud ja tal on võimalus rahuneda. Laps ei tea veel, et see paha tunne tema sees, mis nutma ja karjuma ajab, on mingi tunne, millel on nimi ja et vaatamata sellele, et see tunne on paha, on see OK. On vanema ülesanne anda lapsele teada, et tundeid tunda on loomulik, et kõik tunded, mida inimene tunneb, on normaalsed, ei ole keelatud ega lubatud tundeid. Sellest kõigest saab laps tasapisi aru mõistva ja piire paneva lapsevanema toel.
Lapsele on hirmutav olukord, mil tema ei tule oma tunnetega toime - ja ka vanem ei tule. Laps ootab täiskasvanu tuge, ema-isa peaksid suutma säilitada rahu ja kannatlikkuse. Vanemal on tihti raske vaadata-kuulata nutvat last – see võib tekitada olukorra, kus ka vanem ise ei tule enam oma tunnetega toime, sellest ka keelamised: ära nuta, aitab küll, pole hullu. Oluline on mõista, et lapse kurbust, valu, pahameelt, ärritust saab vanem küll normaliseerida ja mõista, kuid mitte enda kanda võtta – see on lapse isiklik kogemus. Mõistva vanema kõrval õpib laps samm-sammult oma tunnetega hakkama saama, ja kui nii, siis on see lapsevanem teinud ära suurepärase töö.
Kogu aeg räägitakse, et vanem peab säilitama rahu ja kannatlikkuse, aga kui vanem seda ei suuda? Tean küll teoorias seda, kuidas peab käituma, aga peaaegu iga kord, kui laps hakkab jälle midagi tahtma ja nõudma, siis reageerin ikka nii, et kamandan " nii pole viisakas nõuda" või " ole tasa", "ära räägi nii" jne. Need lapse pidevad nõudmised on mulle lihtsalt nii vastumeelsed juba.
Ma võin olla väga heas tujus ja teeme midagi rõõmsalt koos, aga niipea, kui ta jälle pihta hakkab oma tahtmiste ja jonniga, siis lihtsalt tekib hetkega täielik vastumeelsus ning peale seda läheb mul väga pikalt (isegi kuni paar tundi olenevalt olukorrast) aega, et jälle normaalselt suudaks/tahaks lapsega suhelda. Kuidas siis peaks sellises olukorras toimima, mida ma saaks teha, et mul sellist vastumeelset reaktsiooni ei tekiks?
Loomulikult on vanemgi lihtsalt üks inimene, kellel on omad vajadused, omad soovid ja tunded. Mida enam on teie vajadused kaetud, seda rahulikum ja kannatlikum suudate olla oma lapse (aga ka nt mehe, kolleegi, sõbranna, teenindaja, ämma) tujude ja soovidega kohtudes. Kui teie enda vajadused on kaetud (olete terve, väljapuhanud, rahul oma paarisuhte ja suures piires kogu eluga), ei saa teid naljalt keegi endast välja viia. Ehk peaksite mõtlema, mis teeb teid rahulolematuks väikese armsa tubli lapsega, kes teile näitab, et on kasvamas väärikaks isiksuseks oma soovide ja vajadustega, aga kindlasti ka valmidusega koostööks ja rõõmsaks koosolemiseks emmega.
Kui laps tunneb vanemapoolset liiast survet, on ta kindlasti jonnakam, sest nõnda käitudes seisab ta enda arengu eest. Kui laps käituks nagu väike lammas, siis vanematele oleks see ehk rõõmusõnum, kuid mitte pikaks ajaks, sest nii käituva lapse areng kindlasti pidurdub. Väikelapse pideva keelamise-käskimise saab vähemalt mõnes osas asendada keskkonna kohandamise ja tähelepanu ärajuhtimise kaudu. Ilmne on aga ka see, et lapse kasvatamine ei ole kindlasti ühesuunaline tegevus – laps kasvatab ka meid vanematena, õpetades meile kõike seda, mille kohta te kirjutate, et ma tean, aga ei suuda.
Kui olete sisemiselt rahuolematu (püüdes samal ajal olla hea emme, kes on kogu aeg lapse jaoks kohal), nopib laps üles teie rahulolematuse. Kõik need tunded, mis on vanemate sees, peegelduvad-avalduvad lapses. Kui vanem on väsinud, tige, rahulolematu, pettunud vm (isegi seda kiivalt varjates), siis on kõike sedasama ka laps. Meil vanematena on väga oluline hoida oma vajadused kaetuna, siis on meil hõlpsam tulla toime iseenda ja oma lastega. Ehk oleks vaja ka teil endalt küsida, mis on see, millega te oma elus tegelikult rahul ei ole ja püüdma seda muuta.
Tere -tere
Tõesti on lihtne öelda, räägi peegelda, aga kahe aastane ei saa midagi aru ja karjub nii kõvasti ,et ma peaks üle kaubanduskeskuse karjuma,et end kuuldavaks teha.Muidugi veel inimesed ja nende kommentaarid.Üks kord üks pensionäär ütles mulle, miks tulete oma karjuvate lastega poodi,temal juba pea valutab.Olin ütlusest nii jahmunud,et ei osenud kohe vastatagi.Kuhu ma ta siis panen kui mul pole vanemaid ,kes hoiaks ja ta peab ju ka õppima poes käituma.Tegelikult on nii,et vaatamata kõigele võtan, oma karjuva labse muigvel sui kaenlasse teen kiirelt ostud ja lahkun poest.Veekeskusest lahkusime samuti röökiva- peksva lapsega .Mulle on alati tundunud,et ainult minu laps röögib nii ,seega on tore kuulda,et ma ei ole ainus.Võin niipalju lohutuseks öelda,et see möödub, mul üks laps juba 17.a.Alati karjus poes,mida nägi seda nõudis-kartulit ,liha ,vorsti,saia jne.Mul ol ialat iniiii piinlik nagu ma näljutaks last, ta oli hästi kondine ka.Ma ei ostnud ühtegi mänguasja koos temaga,jätsin meelde ja ostsin siis kui üksi käisin.Kuskil aasta oli see karjumise aeg.Nüüd jällegi mõistlik poiss midagi ei nõua,küsib kui on võimalik ehk..... Teine poiss praugu 15.a. ei nõudnud kunagi midagi vaatas mänguasju pani siis tagasi,nüüd aga on tal absoluutselt kõike vaja ja kui hakkad seletama, on nii vihane et oi ,oi......Nii,et kui prauegu tüdruk karjub lohutan end sellega,et temast tuleb ehk mõistlik tarbija.Ükspäev võtsin aega, andsin talle laste lükatava käru ja muudkui suunasin -otsime kus on piim,kus sai ja nii sai ta tähtsalt ostelda, muud pudinad mis ta korvi tõstis panin vaikselt tagasi ja me saime poes käidud ILMA KARJUMATA see oli hea märk, Edu sulle hea ema loodan ,et leidsid lohutust.
Armsad emad, kindlasti ei ole vaja püüda oma nutvast lapsest üle karjuda. Nuttev laps vajab enda kõrvale rahulikku, mõistvat, piirepanevat ema. Väikelaps ei suuda veel aru saada oma tunnetest. Ta lihtsalt tahab midagi, ja tal on raske mõista, miks ta seda ei saa, kuigi ta nii hirmsasti tahab. Lapse närvisüsteem toimib sel tasandil, et põhilise impulsi annab talle see osa ajust, mida nimetatakse emotsionaalseks ajuks, lapse uusajukoor, kus toimuvad mõtlemis- ja analüüsiprotsessid, on veel nõrgukene.
Tunnete peegeldamine tähendab seda, et te püüate lapsest aru saada ja olete mõistev tema reaktsioonide vastu. Kui laps kõvasti nutab, siis ei pea mõistagi tegelema sõnalise peegeldamisega, olge lihtsalt kohal. Kui laps näeb, et vanem on rahulik, on suur tõenäosus, et ta samuti varsti rahuneb.
Meil emadena on tihti väga raske lapse nuttu-karjumist taluda ka seetõttu, sest see äratab meis endis tugevaid tundeid - ja ka ümberseisvates võõrastes inimestes (kaubanduskeskuse näide). Nii tahaks teiste tunded n-ö kinni keerata, et need meid ei häiriks. Õnneks pole see võimalik. Oluline on õppida vahet tegema enda ja teiste tunnete vahel ja mitte lasta end nakatada. Pahurale penisonärile võite ju sama rahulikult nagu nutvale lapsele öelda: ma saan aru, et teid häirib minu lapse nutt, aga see on minu laps ja me kahekesi tuleme selle olukorraga kindlasti ka ise toime.
Kui ükskõik milline inimene on endast väljas, sh laps, siis ta ei kuula mõistlikku juttu, ta on oma emotsioonidest justkui üleujutatud. Alles siis kui emotsioonid on rahunenud - ja siin on hädavajalik mõistev, ilma igasuguse surveta kõrvalolek, ma-saan-aru-olek, alles siis tuleb inimene oma tunnetega toime ja on suuteline kuulama ratsionaalseid ettepanekuid olukorra lahenduse osas.
Soovin teile rõõmsaid ja rahulikke olemisi koos lastega.
