...on vist parim iseloomustamaks mu muret. Võibolla see polegi mure, ehk isegi arusaadav, sest oleme lapse isast lahus olnud nüüdseks 4 kuud. Väljendub see selles, et mu kohe 5 aastaseks saav poiss jälgib ja kontrollib iga mu sammu. Ei taha üksinda jääda ühtegi ruumi eriti. Toas vahel mängib omaette kui ma köögis toimetan. Aga ei julge näiteks WC-sse üksi minna. Samuti üksi tuppa kui ma trepikojas treppi pesen...Külas käitub samamoodi kuid veel võimendatult. Hõikab mind igal sekundil. Kguaeg on midagi vaja, on viril ja jonn tuleb kergesti.
Ka mina ise olen ehk kergesti ärrituv. Samas teen kõike mida ta mul käsib ja tahab. No mitte päris kõike, poes ei saa ta kõike mida tahab.
Ta ei ole paha laps, vahel on ta terve päeva heas tujus. Aga lihtsalt tunne, et paneb mind proovile? Minul aga tekivad juba peavalud, sest vahel on tunne, et see vingumine ja mitte millegagi rahul olemine ajab hulluks. Võibolla on mul hirm, et ei oska temaga hakkama saada...Kuidas ma käituma peaksin? Kas laskmagi nii enda külge klammerduda? Ma eo tahagi teda eemale tõugata, et tal hirm süveneks, samas tunnen, et ta kasvab minust üle, ta käsutab mind ja tahab kõike kohe saada jne...Oskab keegi nõu anda, mida peaks teisiti tegema või kuidas käituma?
Kindlasti ei tohiks sa kõiges järgi anda, nii sa muutud ise varsti pahuraks ja tunned lapse ja iseenda suhtes halvasti. Laps jaoks on kindlasti raske see, et isa läks ära. Võib-olla kardab, et ka ema võib ära minna... Sellepärast klammerdubki ja on selline hellake. Ma arvan, et püüa igati välja näidata oma armastust ja kinnitada seda, et sa ei ole kuskile ära minemas. Lapsele kõige lubamine ei ole kindlasti lahedus. Piiride seadmine ja eemaletõukamise vahele ei saa võrdusmärki tõmmata.
Aga kuidas muuta seda, et tal kaoks see hirm? Ma seletan talle päevas mitu korda, et ma ei lähe ära tema juurest. Aga ta hõiksb ikka endiselt mind järjepidevalt kui olen teises toas, kui küsin, mis on siis vastab, et ei midagi.
Teiste lastega saab hästi läbi lasteaias ja sõprade juures käib vahel mängimas nii et mind pole. Siis ei ole mingit probleemi. Samuti kuskile mängutuppa, kus on hoidja juures, mängib ka kenasti. Ma saan ta murest aru aga kuidas seda leevendada?
Selle lubamisega ei olegi nii, et ma kõike luban. Meil on oma piirid ja ta teab seda. Kuid vahel panebki proovile ja vingub seni kuni ma kurjaks saan ja kõva häälega käratan ja siis on endal ka paha tunne....Kuid ei anna siiski järgi talle, sest tean j uet see karuteene endale...
Minu tirts on 4-aastane ja on ka kogu aeg seelikusabas kinni. Eriti veel külas olles ei lase ta hetkeksi lahti. Ise olen hästi aktiivne ja suhtleja. Ei saa aru, kust tal see pärit. Kardan, et ta jääbki selliseks memmekaks. Rääkida ta ka eriti ei julge, on selline vaikseke. Ainult oma paari sõbranna ja oma perega koos olles räägib. Püüan teda igati julgustada, kuid minu arust ei ole muutust kuhugisuunas näha.
Ikka panevad lapsed vahel kannatuse proovile ja nuiavad ning vanemana saab mõõt täis ja käratad! Vahel ikka juhtub, see ju inimlik!!! Ära sellepärast ennast küll süüdi tunne.
Teineasi kui kogu aeg käratada ja kärkida, siis jah karuteene. Laps ju õpib ise siis kärkides suhtlema ja ei saagi normaalselt elada! Mul tädi pere selline. Tädi tõstab häält, sest lapsed tõstavad häält ja siis toimubki pidev karjumine ja tädi imestab, miks küll lapsed on sõnakuulmatud!?!
Minu poisil ka komme hõigata vahepeal "Emme, kus sa oled?". Mängi oma toas ja vahepeal lihtsalt tahab teada, kus ma olen. Ta 4-aastane. Su poiss käib ju ka lasteaias ja mängib sõpradega ilusti, nõus ka hoidja juurde jääma. Kas nendel puhkudel ei julge ta ka üksi vetsus käia ja üksi toas olla või ainult sinu juuresolekul? Ma just mõtlen seda, millal tal see hirm kõige rohkem välja tuleb...
Tundubki, et kõige rohkem jonnib, kardab ja vingub ta just minuga. Hambaarstil näiteks enam minuga koos olles suud lahti ei tee. Läks issiga, said ilusti hamba korda tehtud (puurida ainult ei lasknud). Nädalavahetusel olime maal, sugulaste juures. Seal talle väga meeldis kuid ei julgenud ka näiteks lastega koos õue minna vaid ikka koos minuga...Võibolla aga ma tahangi liiga palju, et ta võiks iseseisvam juba olla? Kas on ehk liiga vara hoopis? Mäletan enda lapsepõlvest tegelikult, et olin suht samasugune. Võõras kohas häbelik, tahtsin koguaeg ema juures olla, ei olnud nii julge ja iseseisev kui teised lapsed...Võisin olla ka u 5-ne. Ei mäleta samas, et see minule mingi märgi oleks jätnud ega ka praegu saa aru. Olen hea suhtleja ja võidan kiiresti uusi tutvusi ja sõpru...Ehk on lapsele lihtsalt aega vaja..
Sa arvad, et laps käitub sihilikult nii. Sulle paistab, et laps klammerdub sinu külge ning see segab igapäevaelu.
Mõtle veidi, MIKS laps nii käitub. Reeglina pole lapsed salakavalad ja pahelised nagu täiskasvanud. Nende käitumine on loomulikum.
Te mõlemad olete praegu haavatavamad. Sa muretsed ehk hakkamasaamise pärast, tundeelu on muserdatud ja kõik muu, mis suhete katkestamisega kaasas käivad.
Laps - üks lapsele väga lähedal seisnud inimesi reetis teda. Läks tema juurest ära, jättis ta maha...loomulikult tekib lapsel reaktsioon, kus klammerdutakse veel selle inimese külge, kes alles on.
Püüa jõuda klammerdumise põhjuseni. Alustuseks püüa unustada kõik eelarvamused - et laps käitub sihilikult nii või et ta tahabki su elu raskemaks teha. Jutu võid alustadagi sellest, et sul on üks mure, millele lahenduse leidmiseks on sul lapse abi vaja. Loodan, et konkreetsema vestluse jaoks kommenteerib siin mõni perekeskuse koolitaja, ise ei tunne end veel nii pädev olema.
Jõudu ja vastupidavust
Üksasi on kindlasti see, et isa läks ära. Samas osad lapsed ongi tagasihoidlikumad ja ei ole nii altid kohe suhtlema. Sinna pole midagi parata ju! Kui aga laps ikka üksi WC-sse ei julge minna, siis pole tegemist tagasihoidlikusega. Variant a) ta tahab rohkem tähelepanu ja variant b) tal on tõesti mingid suuremad hirmud.
Minu arust on ka see tõsiasi, et emaga koos olles on lapsed sageli rohkem tundlikud. Minu oma ka emmetab, kui ma läheduses olen, tahab minu juures olla, kõike koos teha. Emme tule aita jne. Muidu saab ta ise suurepäraselt hakkama. Vanemana ei tasu kohe aga rutata lapse eest asju ära tegema. Nii ta jääbki sõltuvaks ja saab kinnitust sellele, et ta ei saagi ise hakkama. Minu arust ruttame sageli liiga ruttu last lohutama ja tema eest asju ära tegema. Laps ei saagi ju nii iseseisvaks saada. Rohkem võiks minu arust ka lapsi tunnustada, kui nad saavad millegagi hästi hakkama. See annab ka neile julgust ja enesekindlust juurde.
Kirja lugedes tekkis tunne, et olete praegu üsna ebakindel, mis on asjaolusid arvestades üsna loomulik. Lugu aga selles, et lapsed , va kavalpead ja selgelttundjad, tabavad selle ära. Lapsele on aga väga oluline, et ema oleks rahulik ja enesekindel, sest see tagab temale rahu- ja turvatunde. Laps muidugi ei oska seda teadvustada ja sõnastada, sest see on intuitiivne tunne, kuid kontrollib kogu aeg, kas olete olemas, et vajadusel saaksite teda aidata. Sellist käitumist võib vaadelda kui lahutamiskartust ja seda esineb väikeste laste juures. Emotsionaalselt rasked olukorrad panevad sageli lapsi käituma nii, nagu seda teevad neist oluliselt nooremad ja ilmselt käitub ka nii teie poeg. Kui olukord stabiliseerub, siis peaks lapse käitumine muutuma jälle eakohaseks. Nii tuleks olukorra parandamist alustada Teie enesekindluse ja - usu tõstmisega. Tehke endale nimekiri probleemidest ja muredest ja ka inimestest, kelle abile võite loota. Vaadake need nimekirjad üle ja leidke vajalikud abilised, kellega muresid jagada. Kui polegi praegu otseselt probleeme, siis inimestest, kes toeks saavad olla, võiks ikka mõelda, sest see annab turvatunde. Leidke ka aega , et endale rõõmu valmistada: käige kosmeetiku juures või SPA- s, võtke sõbrannaga midagi toredat ette. Lugege eneseabi raamatuid, õppige lõõgastavaid harjutusi ja nautige tegevusi, mis teile tõeliselt rõõmu valmistavad. Samal ajal püüdke oma lapsega suhelda nii, et laps tunneks, et mõistate teda, sest ka temal on probleem. Ja kui lapsel on probleem, siis on mõistlik kasutada aktiivset kuulamist. See on selline kuulamine, mis annab rääkijale teada, et teda mõistetakse ja püütakse aidata. Kui laps on pahur ja viril, siis peegeldage seda tagasi ja öelge näiteks midagi niisugust:" Sa oled vist ( kurb, õnnetu, Vihane ; on oluline õige tunne ära tabada), sest ükski asi ei meeldi sulle. Või siis:"Sa vist tunned ennast üksikuna, sest tahad kogu aeg minu juures olla." Sageli laps lihtsalt noogutab selle peale ja ongi kõik. Samas võib selline korduv suhtlemine viia selleni, et laps tunneb, et mõistate tema tundeid ja rahuneb maha ning teil polegi rohkem midagi vaja teha. Kui aktiivse kuulamise oskust eriti pole, siis lugege Th. Gordoni raamatuid ja võimalusel minge perekooli. Soovin Teile julgust ennast armastada ja julgelt elule vastu astuda.
