Ma kohe ei teagi kust alustada.Mure on minu jaoks üsna suur.Nimelt meie kolmeseks saab poja ei kuula absoluutselt emme sõna.Keela kuidas tahad hea või halvaga rahulikult või kurjalt lihtsalt ei kuulata.kas vaadatakse siis tuima näoga otsa nagu ei kuulekski või karjutakse vastu "ei" vms...Laps muidu käib lasteaias ja seal kiidetakse teda taevani et nii tubli poiss ja pahandust ei tee kui siis sellised väiksed asjad et ei taha eriti mänguasju kokku korjata millega mänginud on jne aga kasvatajate väitel on see normaalne ...Et vastu lasteaias ei vaidle ega midagi.Nii tubli poiss öeldakse mulle iga õhtu kui järgi lähen talle.Praegu olen lapsega peaaegu nädal aega kodus olnud kuna tal kopsupõletik ja esimese kahe päeva jooksul oli tunne et lähen hulluks.Näide :Ta teab et ei tohi kapi sahtlites soramas käia.Taban ta teolt.Ütlen et ei tohi ja me oleme sellest rääkinud et kapis ei tohi sina soramas käia et seal on emme ja issi asjad ja siis ise vaatab mulle silmi kissistades otsa ja käsi ikka sahtlis ja ära ei lõpeta.räägin ja räägin ja lõpuks tõstan ta lihtsalt sealt ära ja annan vastu näppe ja ütlen et vastu näppe said selle eest et ei kuulanud emmet kui emme ütles et käsi sahtlist välja ja mine mängi oma mänguasjadega..Karistuseks olen teda ka nurka pannud.Aga nii kui ma selja keeran nii ta jookseb sealt ära.Sellist meetodit et viin ta kohe nurka tagasi olen ma ka kasutanud aga pole kasu olnud.Sedasi jooksime nurga vahelt kuskil 5 tundi ja temale pakkus see rohkem nalja kui midagi muud.Lõunajal last ma magama ei saa.Rekord aeg on olnud praegu 3 ja pool tundi aga tavaliselt panen lõunaunne lapse kuskil 4-5 tunniga.Ükskõik mis kell ta lõunaunne ka ei jääks siis õhtul jääb ta olusti magama kuna õhtuunne paneb teda issi.Sest issi on selleks ajaks juba töölt koju jõudnud.Ühesõnaga.Issit laps kuulab ja mind kui emmet ei eksisteeri.Sülitab,lööb,karjub vastu,teeb meelega igasuguseid pahandusi ja kui karistamiseks läheb sisi naerdakse mulle näkku.Mulle on kõige otsesemas mõttes vist pähe istutud.Kuskil olen ma oma lapse kasvatamisega puusse pannud ja ei oska enam midagi peale hakata.Ta suudab mu lihtsalt 10 minutiga närvi ajada ja siis on kõik palju hullem.Ja selline väsimus ja tüdimus on peal et ei oska enam midagi ära teha ...
Seega siit ka siis küsimus.Kas on võimalik seda last veel ümber kasvatada?Mida ma peaksin tegema et see põrgu ükskord lõppeks?Sest ma ei kujuta ette kas suudan veel aastaid sedasi elada.See on väsitav ja närvesööv...
Selline tunne nagu ta teeks seda kõike kiuste või meelega...See pilk kuidas ta mind vaatab ...see silmade kissitamine.Ma lihtsalt ei tea enam mida teha ja küsin nõus targematelt ...
Selline pidev kemplemine võib tõesti väga närvesööv ja kurnav olla. Kes ei oleks nördinud, kui keelamisest ei tehta välja või magamaminek võtab aega tunde. Rõõmu tunda lapsega koosolemisest on sellisel juhul tõesti raske. Aga seda on teile mõlemaile vaja.
Kuidas selleni aga jõuda? Üks mõte on selline, kuidas oleks, kui jälgida mõnda aega, mida isa teeb teisiti, kui last magama paneb ja muidu ka, kuidas pojaga suhtleb. Ma ei tea, mis detail on oluline ja määrav, kuid kindlasti on midagi, mis poisile hästi mõjub. see võib olla nii rääkimis- või reageerimisviis poja käitumisele kui ka üldine suhtumine, hoiak, meeleolu. Samuti on võib abi alla tähelepanekutes lasteaias, mis on seal sellist, et poiss käitub teisiti. Võimalik, et täpselt samu asju ei peagi kordama või üle võtma, kuid kindlasti on selles midagi mis annab uusi mõtteid.
Praegu võib oletada, et poiss paneb teid proovile, tehes asju, mis on keelatud, kuid see ei pruugi olla pahatahtlik teie suhtes, ta seisab enda eest. Ta on uudishimulik, soovib osaleda ema-isa asjades, tahab teie reageeringuid, annab märku, et tal on raske võtta kuulda sel viisil antud korraldusi. Teie ülesanne on leida teised viisid. Mida rohkem te teda karistate, nurka panete, näppude pihte lööte jne. seda enam teie autoriteet hoopis langeb, te näitate oma jõuetust ja see teeb teda ebakindlaks, ärevaks. Ta võib küll karta valu või teie kurjustamisi, kuid see ei pane teid austama, teist hoolima. Seda enam, et üsna rakse on selgeks teha, miks siis tema ei või lüüa teisi, haiget teha, jõuga midagi peale suruda, et oma tahtmist saada.
Mõnda aega oleks hea keskenduda vaid sellele, et leida iga päev võimalusi pojaga teha midagi toredat. See on muidugi tähtis kogu aeg, kuid praegu, et peatada praegune ahel, kus olete kurnatud ja seetõttu kaldute poisi suhtes näitama üles karmust, mis soodustab omakorda poisis sõnakuulmatust. Võtke aeg ka kolmekesi olemisteks, tehke midagi toredat, mängige, olge koos, pange koos laps magama jne. see loob uusi positiivseid emotsioone ja seoseid. Samas on tähtis, et proovite ka ise tegema hakata midagi teisiti kui seni. Leidke üles võimalikult palju neid hetki, kus saate pojale jagada oma rõõmu, heameelt, andke talle positiivset tagasisidet sellest, mis on hästi. Kui poiss tunneb end hästi, siis on ta nõus kuulama teid rohkem. Kuidas vajadusel last piirata, korrale kutsuda, selleks soovitan lugeda Th.Gordoni raamatut „Tark lapsevanem“.
Ja lõpuks tahan veel lisada, et väga tähtis on mõelda sellele, kas teie enda „tass“ on täidetud. Kas olete üldiselt kurnatud, pinges, mures ja see omakorda väljendub ka suhtlemises lapsega. Kui teie „tass“ on tühi, siis on raske ka poja ja teistega suhtlemiseks energiat leida. Mõelge, mida saaksite sel juhul teha, et teil enda jaoks oleks piisavalt aega, puhkust ning rõõmu pakkuvaid asju.
Hakkasin täna otsima infot, kas kellegil veel on selliseid lapsi nagu minul ja kuidas asja parandada (poeg saab mais kolmeseks). Lugesin selle ema poolt kirjutatud muret ja milline täpne kokkusatumus. Mul on poeg täpselt samasugune ja vahepeal on selline tunne, et kõnniks kodust minema ja jätaks kõik sinna paika. Ma ise tunnen ennast nii abitult ja pahasti, sest poiss teeb ikka vahepeal nii jubedaid tempe, et kohutav. Ise mõtlen tihti, et kuidas selline väike tegelane ikka saab mind endast välja viia.
Minul on asi ka lisaks, selles et kasvatan poissi juba üle aasta praktiliselt üksi, sest mees on aasta juba kodust eemal tööl käinud (Soomes) ja kodus käib 2 või 1 kord kuus. Praegu on ka selline iga kus ma tunnen, et lapsel peab isa kõrval olema.
Elame suures majas kus tegemist on koguaeg ja enamus asjad pean saama üksi tehtud. Lisaks sellele käin veel täiskohaga tööl. Ise tunnen, et ei saa lapsele nii palju tähelepanu pöörata kui vaja. Ma ise tunnen vahepeal sellist abitust, et kus olen teinud vea, et poiss halvasti käitub ja vahepeal on jube hirmu tunne, et kui mul laps jääbki koguaeg nii käituma siis ma ei kujuta ettegi, mis veel suuremast peast tegema hakkab.
Olen ise vanemate poolt korralikult üles kasvatatud ja alati austanud neid ning samas ka nende ees hirmu tundnud. Oma poega vaadates mul on selline tunne, et ma räägin just kui seinaga ja tal jumala ükskõik, mida räägin.
Ma ei soovi, et minu laps teeb selliseid asju ja mind üldse ei kuula. Kuskil olen teinud vea aga ei tea kus. Ma pole olnud ema, kes laseb lapsel kõike teha nii nagu tahab keelan ikka piisavalt. Mul on sõbrannad, kellel samas vanues lapsed aga sellist asja ma pole näinud mida minu poiss mulle korraldab.
Siit mõned näited:
Läheme õue, siis hakkab jooksma, kui ütlen, et sinna minna ei tohi siis ei tee välja ja muudkui jookseb edasi.
Läheme toidupoodi, võtab igasugu maiustusi, mis kõik vaja korvi panna ja kui ma ei luba võtta hakkab karjuma ja röökima, mis kole ( ise tunnen kuidas vererõhk tõuseb), lisaks sellele jookseb poes ringi nagu segane ja ennast kätte ei anna ja ei tee mind kuulmagi.
Midagi öelda ei või siis kohe hing täis ja paneb minema (vahepeal lausa õiendades karjub vastu). Rääkida veel kõike sõnu päris ei oska, olen ise mõelnud, et äkki liigne halb käitumine on tingitud selles, et ei oska ennast sõnadega väljendada.
Lasteaias on ta väga hea laps, sest alati kui järgi lähen siis küsin, et kuidas ta lasteaias oli. Ma olen seda küll tähendanud, et need kellega ta vähe kokku puudub ja temaga väga toredad on siis nendega ta selliseid asju ei tee.
Jaanuari alguses oli nädalakene vanaema juures, kus ta oli hea poiss ja polnud häda midagi. Nüüd läks uuesti vanaema juurde nädalaks ja vanaema ei tunne enam last äragi, nii jonni täis ja sõjakas (karjub vastu, jookseb eest ära, loobib asju) noo sõna otseses mõttes hullumaja. Lasteaeda õhtuti järgi minnes ja riideid selga pannes hakkab eest ära jooksma ja jonnia. Magamisega ka ennem probleeme pole lõunasel ajal olnud, sest kõva magaja aga praegu üldse sellise jonni ja nutuga minnakse magama, et jube. Ühesõnaga viimased kuud nii jubedad olnud, et ei tunne last enam äragi, jube hirm ikka peal, et kas laps jääbki selliseks, ei taha kohe mõeldagi. Kas on neil mingi ülemineku iga või mis toimub?
Meil on ka kindlasti tema pahameel tingitud sellest, et on issipoja aga teda meil vähe kodus ja alati kui Soome tagasi läheb siis laps nii ära traumeeritud ja nutab hüsteeriliselt issi järele.
Ma sooviksin teada, et kuhu võiks ikka siiski pöörduda või mida teha? Ma ei soovi, et mul peaks kuskil avalikus kohas jube häbi oma lapse pärats olema, et lapsega ei saa hakkama ja ennast sellest kõigest säästa, sest see väga väga kurnav ja teeb tõeliselt närviliseks.
Kas on mõni lapsevanem, kes on saanud sellisele probleemile mingi lahenduse ja aitab igati, kas või natuke?
Suured tänud vastajatele.....
Tead peale seda kui spetsialist minule vastas ostsin ma endale ühe raamatu mille nimi on" Võida jonnilahing ja muud sõnasõjad"
Seal sellised harjutused mida teha ja olen nüüd proovinud ja räägib kõik lahti...See on minu arust väga hea raamat.Seal on kirjas et kuidas vähendada lapse halba käitumist olgu selleks siis mis iganes jonn,virisemine,vastu vaidlemine jne jne jne ja kõik on üksi pulgi näidetena ka lahti toodud.Kuna mul ei ole siin kandis kus ma elan kuhugi pöörduda siis ostsin selle raamatu ja olen juba paar edusammu teinud.Laps ei muutu selle raamatu põhjal muidugi üleöö...see nõuab nende harjutuste rakendamist lapse peal.Ja sellest on minule vähemalt abi olnud.Ma ka suures hulluses ei osanud muud teha kui osta see raamat mille leidsin.Soovita proovida sul
