Tere! Minu probleem seisneb selles, et ei oska õigesti reageerida oma tütre käitumisele. Minu 4-aastane tütar on äärmiselt elavaloomuline, aktiivne, minu arvates ka üsna kiire kohaneja ja aldis kõigele uuele ja huvitavale. Aga muret teeb tema käitumine siis, kui ta oma sõpru kohtab või kui keegi meile külla tuleb. Tere ei taha ta muidugi mitte kellelegi öelda, et kasvatajatele, vanaemadele, sõpradele, kuigi räägime sellest, kui hea ja oluline on olla viisakas, väga tihti. Aga peale selle, et ta "tere" ei ütle (mis on vist temavanuste hulgas üsna tavaline), käitub ta ka veidralt. Näiteks läheme lasteaeda hommikul, tema sõbrad tulevad temaga juttu rääkima, tahavad talle näidata asju, mis neil kaasas on, aga minu tütar manab näole äärmiselt totaka ilme, ajab jalad harki ja seisab lihtsalt niimoodi ega reageeri teiste jutule. Teised lapsed küsivad minu käest, mis tal viga on? Miks ta meiega ei räägi? Miks ta meile tere ei ütle? Ma ei oskagi selle peale midagi vastata. Vahel, kui sõbrad meile külla tulevad, siis tütar käitub kas samamoodi, või poeb üldse peitu, peidab oma näo minu sülle või oma käte vahele. Kuigi ta ei peaks neid sõpru üldse võõrastama, ta näeb neid väga tihti. Nii läheb u. 5-10 min, kuni ta harjub ja hakkab mängima. Kardan, et teda võidakse hakata tõrjuma sellise veidra käitumise pärast, sest teised lapsed ei saa tast aru. Olen proovinud sellisest veiderdamisest mitte välja teha, oleme proovinud temaga rääkida päris palju viisakast käitumisest. Oleme mänginud nukkude ja loomadega selliseid situatsioone läbi, aga abi pole olnud.
Olete mures oma tütre veiderdava käitumise pärast ega tea, kuidas oleks kõige õigem sellele reageerida. Olete veendunud, et tütar on täiesti võimeline adekvaatselt käituma, kuid mingil põhjusel on ta valinud „veiderdamise“.
Nagu te isegi olete tähele pannud, siis mitte-teretamine, erinevate nägude tegemine jms. käitumised on 4-5 aastaste seas üsna sagedased. Enamasti tundub see neile põnev ja naljakas, see on nende viis oma elu huvitavaks teha. Mõnikord on seal taga soov tähelepanu saada või mõni muu rahuldamata vajadus. Selleks, et last paremini mõista (ja ühtlasi aidata temal iseennast paremini mõista) tuleks teda aktiivselt kuulata. See tähendab lapse käitumise ja tema tunnete peegeldamist, hüpoteese käitumise põhjuste kohta. Tihti ei pruugi laps osata oma vajadust ise sõnadesse panna, küll aga oskab ta kindlalt öelda „ei“, kui teie pakutud hüpotees tõele ei vasta, või jääda mõttesse, kui miski teie sõnades temaga haakub. Nõnda samm-sammult saate koos liikuda asja tuuma poole. Oluline on püüda astuda lapse kingadesse ja vaadata maailma läbi tema silmade. Teie roll on kõik see sõnadesse panna, mida te läbi tema silmade vaadates kogete ja tunnete. Laps annab teile kohe tagasisidet, kas olete õigel teel. Samas võib see tal ka aega võtta, sest ta ei ole oma käitumise põhjustele ise kunagi mõelnud, tema käitumine on pigem alateadlik.
Teie kirjelduste põhjal tundub, et teie tütar soovib olla oma kamba liider ning ise asjade käiku suunata. Võib-olla tunneb ta lasteaias hommikuti, et ta ei ole enam juhtpositsioonil ja püüab seda tagasi saada. Külalistega võib olla, et ta ei taha teie tähelepanu nendega jagada. Mõne aja möödudes saab mängimise põnevus siiski võitu. Või tahab ta hoopis esimesest silmapilgust olla ise tähelepanu keskmes. Need on hüpoteesid, mida kindlasti peaks üle kontrollima. Kui olete tuumani jõudnud, siis on võimalik koos mõelda, kas on ka teisi viise lapse vajaduste rahuldamiseks, mis oleksid teile vastuvõetavamad ja teistele arusaadavamad.
„Tere“ ja „head aega“ puudumine paneb paljusid vanemaid piinlikkusest punastama. Viisakast käitumisest olete te juba palju rääkinud, viisakust õpib laps ennekõike talle olulisi inimesi jälgides. Usun, et see viisakus on lapse sees täiesti olemas, kuid hetkel on käsil etapp, mil tundub, et kui ema juba „tere“ ütles, siis on see ju tehtud, milleks mina veel ütlen? Ja eks see kipub meelest ära ka minema, tere-ütlemise harjumus tahab veel treenimist. Seega on delikaatne meeldetuletus täiesti omal kohal.
