Tere,
minu 1,4 aastane poeg hakkas mõned päevad tagasi enda pead peksma vastu maad, ust, võrevoodi pulkasid, seina jne. Ta on seda varem ka teinud, aga mitte iga päev ja mitte nii pööraselt.Kui ma üritasin teda päeval magama panna, siis ei olnud ta nõus enda voodisse magama jääma ja hakkas ennast igal võimalikul moel peksma ja selle tagajärel on tal nüüd otsaees sinikas. Ja ta teeb seda väga jõuliselt, nii et mul hakkab paha ja nutt tuleb kuru. Kuna magamapanek kestis ligi 1 tund, siis algul võtsin ma ta sellise käitumise peale voodist välja ja tõstsin enda kõrvale voodisse magama. Kui ta oli magama jäänud, tõstsin ma ta enda voodisse, mille peale tema tõusis ja kõik kordus. See kord otsustasin, et ma ignoreerin teda mõningal määral. Jätsin tema enda võrekasse ja ise jäin enda voodisse, mis on tema voodi kõrval, pikali ja panin silmad kinni. Vahepeal ütlesin talle, et ta on väsinud ja et ta peab magama. Aga kuna see trall kestis ikka edasi ja ma ei suutnud enam kuulata, kuidas ta ennast aina kõvemini peksab, siis võtsin ta voodist välja ja tõstsin enda kõrvale magama. Ta uinus kohe.
Nagu ma ka juba mainisin, on ta ka enne enda pead löönud ja mulle tundub, et sellega nõuab ta väga jõhkral moel tähelepanu.
Räägin natuke eelnevat aega ka, et ehk on teil siis lihtsam nõu anda.
U. kuu aega tagasi jäi laps haigeks ja ma olin temaga 4 päeva haiglas. Seal sai ta 3 päeva tilguteid ja hakkas arste kartma, mida ta enne ei teinud. Kokku oli ta siis 2 nädalat haige. Siis 1 nädala käis ta hoidja juures, kus on ka teised lapsed ja nüüd läheb juba 2 nädal, kui ta on jälle haige.
Ta tõuseb niimoodi märatsedes ka öösiti üles ja kui ma võtan ta voodist välja, hakkab mind lööma ja kui jätan voodisse, lööb enda pead vastu voodit.
Lisan ka niipalju, et kasvatan enda last üksinda, kuid lapse isa käib meil nädalas mitu korda külas. Tähelepanu vaeguses ta minu arvates ei ole, sest ta ei lase mul nagunii midagi teha, sest hakkab kohe karjuma ja pahandust tegema, kui ma talle tähelepanu ei pööra. Lugesin kellegi arsti soovitusi, et mõistlik oleks pöörduda lasteneuroloogi poole, kuid mõtlesin, et ehk on teil mulle mõni kasulik nõuanne jagada või oskate selgitada ehk põhjusi, miks minu laps nagu pöörane käitub. Enne seda kuu aega haigusi oli ta veel täitsa ok ! Ma ise arvan, et kogu see pikk haigusperiood on talle väga kurnavalt mõjunud, kuid ei taha, et ta endale sellisel jõhkral moel viga teeb. Teid ette tänades!
Lasteneuroloogi poole pöörduda on arukas mõte. Ei pruugi olla midagi viga, aga siis on vähemalt süda rahulikum. Saatekirja annab perearst.
Lapsed teevad endale haiget enamasti just siis, kui nad ise on hädas, hirmul, tunnevad üksindust, mahajäetust, abitust. Seesugust käitumist esineb väikelastel just selles vanusepiiris, milles on teie laps. Ilmselt on jätnud oma jälje ka haiglas olemine ja haigus ise (te ei kirjuta, mis juhutus, kas äkki midagi traumaatilist? - kas sel võib mõju olla). Haiglakogemus ka ilma suurema traumata võib lapsele olla ränk kogemus.
Teie laps on hädas ja vajab abi. Kõige enam on lapsel abi hoolitsevast ja armastavast emmest, kes on kannatlik, rahulik, piire näitav. Lapsele ei piisa sellest, kui olete füüsiliset tema kõrval, on vaja leida aega ja olla lapse jaoks kohal ka vaimselt: temaga tegeleda muule mõtlemata, nautida lapsega koosolemist muretsemata nn asjalike asjade pärast. Kui laps tunneb, et olete tema päralt, ta rahuneb, saades nii kinnituse, et ta on tähtis ja armastatud. Pea tagumine jm ennastkahjustav käitumine võib rääkida ka sellest, et laps tunneb ennast väärtsetuna ja karistab end ise selle eest. Loomulikult ei tee väike laps midagi teadlikult, see on lihtsat üks võimalus püüdmaks aru saada lapse käitumise kaudu antavast sõnumist.
Ka lapse mina-tunnetus areneb praegu hoogsalt, seegi võib anda ootamatuid käitumisi. Kui laps voodis ei maga ja teie kaisus kohe uinub, siis ühelt poolt võib tegu olla piiride katsetamisega, teisalt aga turvatunde puudujäägiga. Püüdke jälgida, millal on kirjeldatud probleemi rohkem, millal vähem, millal ehk üldse mitte. Jälgige, kuidas mõjutab last teie enda meeleolu, isa külaskäik, lapsega koosoldud kvaliteetaja hulk. Nii ehk saate paremini jälile, mis last tegelikult häirib. Voodi võite vooderdada pehme polstriga.
Oluline on teada, et laps peegeldab hämmastavalt täpselt neid meeleolusid, mis on vanemates valdavad. Isegi kui ema-isa teevad rõõmsat nägu, aga sisemiselt on masendunud, häiritud vms, tajub laps seda tegelikku sisemist seisundit. Seega peaksite ka enda käest küsima, kui rahul olete ise oma eluga? (kas olete ka ise olnud hiljuti sellistest situatsioonides, milles - piltlikult öeldes - oleks tahtnud peaga vastu seina joosta? Kas teie elus on praegu olukordi, mida tajute väljapääsmatuna? Need küsimused ei pruugi üldse teie kohta käia, teen lihtsalt viiteid selle kohta, mis lapsi võib mõjutada.
Vanematel on hästi oluline seista oma vajaduste eest. Kui teie enda vajadused on kaetud, suudate ka olla parem, kannatlikum, rõõmsam emme lapse jaoks ning laps, tajudes ema seesmist tasakaalu, rõõmu ja rahulolu, peegeldevad seda rahulolevana vastu.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
! Ma ise arvan, et kogu see pikk haigusperiood on talle väga kurnavalt mõjunud, kuid ei taha, et ta endale sellisel jõhkral moel viga teeb. Teid ette tänades!