Minu 2 ja poole aastane poeg on juba paar-kolm kuud käitunud selliselt, et paljude asjade kohta, mida ta teeb, ütleb, et ahv tegi (ahv on nimelt üks tema kaisuloomadest). Ja seda ütleb nii positiivsete asjade puhul (nt ehitab klotsidest ilusa torni ja kui öelda, et oi, kui ilus, kes küll nii ilusa torni tegi, siis vastuseks on "Ahv tegi"), aga ka siis, kui on mingi pahandusega hakkama saanud. Olen mõnikord küsinud, kas ahvil on nt triibuline pluus seljas (siis, kui lapsel on parajasti triibuline pluus) ja vastuseks on jah.
Ütlen lapsele ikka nii positiivsete kui negatiivsete asjade puhul, et ei teinud ahv sina ise tegid, aga vastus on ikka, et ahv tegi.
Kas niisugune olukord on normaalne? Kas peaksin seda ahvi-juttu ignoreerima või järele kiitma või hoopiski vastu väitma? Tegemist esimese lapsega, seega oma varasemad kogemused puuduvad.
Olete üllatunud, et teie laps samastab end justkui kaisuloomaga. Soovite aru saada, kuidas peaksite reageerima ja kas see on üldse normaalne.
Päris alguses beebid ei erista ennast teatud mõttes emast. Mõne kuuselt algab eraldumise protsess ning umbes kolmandaks eluaastaks areneb lastel välja psüühiline iseseisvus. Laps õpib ennast tajuma eraldiseisva inimesena ning samuti ka teisi. Kogu protsess on tegelikult üsna keeruline, kuid lapsed on selles väga targad ning oskavad seda hästi Lapsed vajavad piisavalt rahulikku ja armastavat õhkkonda ning sellest põhimõtteliselt piisab.
Kirjelduse järgi tundub, et teie laps on kenasti hakanud teist eralduma ja hetkel pakub talle ahv teatud turvatunnet eraldumise protsessis. See on nagu ülemineku etapp. Kui ta varem vaatas maailma läbi teie silmade, siis nüüd kasutab ta mingil moel ahvi. Oluline on, et tema fantaasiat keegi ei naeruvääristaks. Samas ei ole vaja teil tema fantaasiale kaasa aidata. Ta kasutab ahvi „abi“ nii kaua, kui tal vaja on. Teie võite suhestuda siiski lapsega. Pole vaja ka vaielda ega ümber lükata lapse väiteid ahvi tegevuste üle. Teie võite öelda lapsele lihtsalt seda, mida teie näete. Kui laps paneb end riidesse, siis öelgegi: „ma näen, et sa paned ennast riidesse“. Sarnaselt võite öelda, kui teate, et laps tegi kõrge torni.
Lapse jaoks on tema fantaasiad väga reaalsed ja seda tasub austada. Samas ei ole vaja neid ise rõhutada ja suurendada. Uskuge lapse reaalsust ja kuulake seda, kuid jääge ise siiski oma reaalsusesse. Aktsepteerige jutte ahvist, kuid ise nähke siiski oma last. See ei ole vist lihtne nõuanne, kuid loodan, et saite siit mõne toetava mõtte.
Kui see ahv peaks jääma sel viisil teie perre veel mitmeks aastaks, siis tasub konsulteerida mõne laste psühhoterapeudiga. Hetkel tundub, et see on igati normaalne arenguline etapp, mis mõne kuuga loomulikul viisil möödub.
Suur tänu vastuse eest! Sain sellest palju abi. Olen ka varem kuulnud, et mingil ajal lapsed kujutavad ennast kellegi teisena, ja lugenud, et kaisuloom annab lapsele turvatunde, kuid ei osanud neid kahte asja kokku viia.
Lapsed vajavad piisavalt rahulikku ja armastavat õhkkonda ning sellest põhimõtteliselt piisab.