4a tüdruk hakkas peale aastatagust lutist võõrutamist taas lutiimejaks. Ja enam ei oska ma sellest lutist teda kuidagi võõrutada. Jääb lutiga magama. Kui võtan luti suust, siis: hakkab hüsteeritsema, et anna lutti; hakkab nutma; üks kord peksis jalgadega lausa vastu seina (muidu rahulik laps); tõuseb rahulikult üles ja käib majas kõikvõimalikud kohad läbi, et lutt üles leida; võtab luti ja läheb teise tuppa magama, et emme ei näeks, et ta lutti imeb... Ilmselge, et lutt aitab tal uinuda, kuid mind see lötsutamine hirmsasti häirib (magame ühes toas). Laps ise ütleb, et tal on imemisvajadus. Samas ei pea ma seda lutiasjandust hambumise koha pealt üldse õigeks - aga ikkagi parem kui pöial, varruka ots, juuksed, padjanurk... Tean noormehi, kes isegi sõjaväes veel pöialt imevad - nii, et kui 4-aastasel tõesti võib imemisvajadus veel olla (kas võib??), siis parim nendest variantidet on vist siiski lutt?
Aasta tagasi läks lutist võõrutamine ka päris raskesti - mitmeid nädalaid halas, et kuhu ometi see lutt kadus, kuigi lutt oli vimse piirini juba katki... Ehk oskate nõu anda, mida teha? Kas see lutimine üldse on probleem? Või olen ma lihtsalt probleemi välja mõelnud? Praegune lutt on ka "hakanud" katki minema - ehk siis teisisõnu olen sinna kääridega pragusid tekitanud. Tänades, Kertu
Olete oma lapse juba korra lutist võõrutanud ning nüüd vajab ta jälle lutti. Te olete ühelt poolt mures tema hambumise pärast. Teiselt poolt küsite, et kas 4-aastasel võib veel imemisvajadus olla. Lisaks veel häirib teie und see heli, mida luti imemine tekitab.
Hambumise teemal soovitan konsulteerida oma lapse hambaarstiga. Arst saab vaadata konkreetselt teie lapse hambaid ning anda oma hinnangu.
Lapse jaoks on luti imemine üks enda rahustamise viisidest. Seega ma ei soovita seda vägisi ära lõpetada, kuid oluline on aidata lapsel leida teisi viise, mis aitavad tal end turvaliselt tunda. Kui ta leiab teised viisid, siis ei ole lutti enam vaja. Esimestel eluaastatel õpivadki lapsed end rahustama. Rahunemise õppimine on üks väga oluline arenguetapp. Esialgu aitavad ema/isa kogu oma olemuse, kohalolu ja teatud tegevuste või sõnadega lapsel rahuneda ja tasapisi õpivad lapsed neid asju endale ise ütlema/tegema. Tundub, et teie laps on mingil põhjusel end taas luti abil hakanud rahustama. 3-4-aastased lapsed muutuvad aina iseseisvamaks, mis pakub neile nii rõõmu kui ka pinget. Nad tahavad olla iseseisvad ja samas on nad endiselt emast sõltuvad ning vajavad ema. Selles vanuses on loomulikud sisemised
pinged, milles laps vajab abi, et õppida rahunema ja oma emotsioonidega toime tulema.
Emana saate te ka jälgida, kas lapsel võib olla veel mingeid pingeid, mida enne ei olnud. Lapsed võivad väljendada ka vanemate isiklikke pingeid. Võib-olla on lasteaias selliseid olukordi, millega lapsel on keeruline toime tulla.
Lapsed maandavad oma pingeid ka näiteks läbi mängimise või rääkimise. Samuti on väga hea südamest naermine või aktsepteeriva vanema süles nutmine. Nutmise kohta soovitan lugeda Aletha J. Solteri raamatut „Nutt ja jonnihood“, milles autor selgitab nutmise olulisust lapse emotsionaalsele ja füüsiliselt tervisele.
Pingetega hakkama saamiseks on heaks vahendiks ka aktiivne kuulamine. Seda võib kasutada siis, kui lapsel on tugevad tunded, kui te näete, et lapsel on probleem ja teie suudate jääda rahulikuks. Lihtsalt kuulake ja püüdke mõista, mida teie laps hetkel kogeb. Loobuge sel hetkel tema probleemi lahendamisest, lohutamisest ja õpetamisest. Lihtsalt kuulake ja andke lapsele teada, kuidas te temast aru saate. Laps nõustub või täpsustab oma tundeid ja mõtteid selle peale. Aktiivne kuulamine aitab lapsel endast paremini aru saada, pingeid välja lasta ning ka teil tema vajadustest selgemat pilti saada. Aktiivsest kuulamisest võite lugeda Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“või tulla Gordoni perekooli.
Te võite lapsele väljendada oma vajadust vaikuse järele, kui te uinute. Te võite öelda, et teid häirib see hääl, mis luti imemisel tekib. Vajadusel võib ka hambaarst talle rääkida luti imemise mõjust hammastele. Kuid kõige tähtsam on, et aitaksite tal leida alternatiivseid viise, kuidas oma pingetega hakkama saada ja end rahustada. Oluline on turvaline õhkkond, kus laps tunneb, et ta on teretulnud kõigi oma mõtete, tunnete ja vajadustega. Laps ei pruugi saada kõike, mis ta tahab, kuid ta peaks tundma, et tema vajadused ja tunded on mõistetud.
