Kolisime kevadel uude koju. Tütar (3,5a) sai endale päris oma toa. Rahulikult harjutasime ning umbes kuu-poolteist tagasi oli ta nõus omas toas ise magama jääma. Enne magamajäämist loen mina talle raamatust unejuttu ning abikaasa peab siis "peast juttu" rääkima.
Eelnevalt pikutasime mehega kordamööda tema kõrval ning kui laps uinus, siis hiilisime ära. Nüüd juba umbes kuu aega vähemalt tuleb ta igal öösel meie voodisse. Hakkab 3-4 vahel tavaliselt nuuksuma ja maandub lõpuks meie kõrval. Kuid me ei mahu kolmekesi hästi voodisse ära, lisaks armastab tütar magada ilma tekita ja kui ta jalad teki peale viskab, on meil tekk pealt läinud. Ühesõnaga on tegelikult kõigi uni häiritud. Lapse oma, sest ta millegipärast peab öösel ringi kolima, abikaasa oma, sest tavaliselt peab ta teise tuppa magama minema, kuna tütar poeb nii külje alla, et voodis magada ei saa ning ka minu oma, sest laps magab rahutult.
Millest selline käitumine võiks tingitud olla ja kuidas lapsel selline öine rändamise komme "ära harjutada?" Olen õhtuti alati lapse toas väikese tule põlema jätnud, sest ta pelgab pimedust. Tihti kui ta meie juurde tuleb, siis ütleb, et tema toas on pime, ta ei saa seal olla. Kui ma ütlen, et aga meie toas on ju ka pime, siis see teda ei häiri.
Võib-olla uus koht ikkagi (kolisite ju kevadel) ja laps pole veel ikkagi harjunud. Meil ka magab tüdrik (3,5a) tulega. Temal kippusid kollid voodiall elama aga nendest oleme lahti saanud. See harjutamise värk on ikka raske. Kui meil laps puges kaissu ja magama jäi, siis viisime alati ta oma voodisse tagasi. See õhtujutu asi on küll hästi vahva. Peaks unejuttu lugema hakkama
Tere!
Teie elus on olnud viimasel poolaastal suured muutused: uus kodu ja kõige sellega seonduv. Lapsed kohanevad muutustega erinevalt: üks kiiremini, teine aeglasemalt. Kirjast ei selgu, kas laps magas varem omaette toas või mitte. Kui mitte, siis on arusaadav, et see olukord on tema jaoks täiesti võõras. Üksinda oma toas olla võib lapsele, kes varem pole harjunud nii olema, tõepoolest hirmuäratav tunduda. Kui see nii on, siis tuleb tegeleda lapse hirmuga: mida ta tegelikult kardab. Selle probleemini jõudmiseks on vajalik lapse mõistev kuulamine. Lapse ei oska koheselt isegi vastust anda, mida ta kardab.
Kui laps on ka varem harjunud öösel ema-isa juurde minema, siis võib olla see harjumuspärane käitumine.
Ühel või teisel juhul on probleem lapse turvalisuse tundes. Võimalik, et vanemad ise klammerduvad lapse külge sel määral, et lapsel tekib kahtlus, et miks tema julgeoleku pärast ikkagi nii väga muretsetakse. Kartmiseks ei tarvitse põhjust olla, kuid laps tunnetab seda teisiti.
Kui lapse kõne ja arusaamine on piisaval määral arenenud, siis võib magama mineku probleemi koos lapsega arutada. Võib-olla saab nii probleemi olemusele selgituse.
Hirmu on lapsel väga raske taluda. Sellepärast on vajalik eelkõige tegeleda hirmu põhjuse selgitamisega. Last võimukalt oma voodisse panna pole õige, sest siis võib probleem veelgi süveneda.
Kui on tegemist harjumuspärase käitumisega, siis on vajalik sellega tegeleda samm-sammult.
Kas lapsel on oma voodis kaisu loomake. Sellel on nn siirde objekti tähendus, mis asendab emaga olemise turvalisust.
Kas lapse tuba on lapse jaoks rõõmu ja turvalisust tekitava interjööriga?
Kas laps päeval tahab oma toas üksi mängida ja puhata?
Küsimusi lapse hirmu puhul on alati palju. Vastuseid aga vähe, sest me ei tea, mida laps tunneb ja mõtleb. Vastust on võimalik leida koos lapsega.
