Üritan aru saada oma poja iseloomu eripärast, et siis leida mõistlikke viise temaga käitumiseks, aga olen sellega hätta jäänud. Meie peres on kolm last tüdruk saab kohe 7, vanem poiss on 5,5 ja väiksem poiss saab kohe 3. Tüdruk on üsna pehme iseloomuga, tundlik, hooliv teiste suhtes - temaga on olnud üsna lihtne hakkama saada, aga vanem poiss on hoopis teisest puust ja mul on raske leida võtit, kuidas temaga käituda.
Ta on oma suhtumiselt tihtipeale hästi negatiivne - on veendunud et kõige hullem asi juhtub ja juhtub just temaga. Siis alustab nuttu ja hala ammu enne seda kui midagi on juhtunud, puhtast veendumusest, et see temaga see kindlasti juhtub.
Ta otsib igas situatsioonis süüdlast ja hakkab siis kätte maksma. Näiteks mu abikaasa tõi puud tuppa ja põrandale kukkus natuke lund, mis ära sulas. Poiss astus sinna sisse ja kohe tuli suur kisa "Issi on süüdi, et minu sukapüksid on märjad". Halvemal juhul hakkaks ta rusikas püsti kohe kätte maksma. Just see süüdlase otsimine ja talle kätte maksmine on minu jaoks kõige arusaamatum iseloomujoon - minu hinnangul ei ole me lapsevanemad, kes igal juhul süüdlast otsivad ja siis kindlasti karistavad. Sellises situatsioonis ma tegelikult ei oska temaga käituda ja tihtipeale just need situatsioonid eskaleeruvad. Ma üritan talle seletada, et juhtus õnnetus, keegi pole süüdi, anname andeks, unustame ära, aga enamasti pole sellisel jutul üldse mingit mõju. Ta ei anna selles situatsioonis järgi.
Ta on ka selline, kes igas situatsioonis karjub vastu. Kui juhtub, et lapsed lähevad üle mingi piiri ja nende peale häält tõstetakse, siis vanem tüdruk hakkab nutma, aga poiss karjub vastu, et " sina ei tohi minu peale karjuda" (seda ta tegi juba vähemalt aasta tagasi). Ja kui me talle midagi ära keelame, siis üsna tihti järgneb selle kommentaar umbes "emme on loll, issi on tobe jne." See, et ta teab, et tema peale ei tohi karjuda, ma pean seda heaks omaduseks, aga seda, et ta on trotsi täis ja ei oska õigel ajal lõpetada, halvaks omaduseks. Ta nagu tahaks, et temale jääks alati viimane sõna. Samas lasteaias arenguvestlusel eelmisel aastal selgus, lasteaias on ta "hea laps", kuulab sõna, ei vaidle vastu, ehk oma arvamust ta seal eriti ei väljenda.
Samas on ta nutikas laps, küsib palju "miks"-küsimusi. Ja ta on ka hästi südamlik laps - vahepeal ei tahtnud liha süüa kui sai teada, et liha tuleb loomadelt jne. Kui meie kõige väiksem laps oli beebi, siis oli vanem poiss kõige hullem nunnutaja, keda kunagi näinud olen.
Võib-olla on probleemiks see, et meil on ka noorem poiss ja ta tihti kurdab, et noorem saab kõik paremad asjad omale. Ma püüan küll neid igati võrdselt kohelda, aga ka parima tahtmise korral pole võimalik 3-aastast ja 5-aastast täpselt ühtemoodi kohelda. Ikka tuleb ette situatsioon, kus ma pean talle ütlema, et saa nüüd aru, teine on sinust väiksem ja selle pärast on talle natuke teistmoodi reeglid või siis ka sedapidi, et õde on suurem ja ka temale on natuke teistmoodi reeglid.
Üheks võtmeks on temaga kahekesi aja veetmine - siis on ta väga mõistlik laps. Aga kuidas võiks proovida temaga käituda siis, kui oleme terve perega koos ja talle tundub, et talle tehakse liiga? Paljuski tema käitumises võib ilmselt seletada "keskmise lapse sündroomiga", aga kas kõike? Just see tema negatiivne eelhäälestus, süüdlaste leidmise soov ja väsimatu tahe kõigile kätte maksta - kas peaksin neid võtma kui tema iseloomuomadusi või püüdma neid välja harjutada? Ja kui, siis kuidas - olen rääkinud-rääkinud-rääkinud, aga mingit tolku ei tundu olevat.
Tüdruk leiab oma pehme iseloomuga käitub sotsiaalselt ja leiab kergesti sõpru, aga poisi jaoks on see palju raskem. On ju ühelt poolt väga hea, et tal on tugev iseloom, jääb endale kindlaks jne., aga teisest küljest ta teeb enda elu sellega raskeks ja meie oma ka. Kuidas saaksin sellist last toetada ja aidata tal paremini hakkama saada?
Teie mure on seotud ennekõike sellega, kuidas mõista ja toetada oma keskmist poega. Kui tütar on valinud keerulistes olukordades peamiseks käitumismudeliks leebuse ja kuulekuse (jättes seega oma arvamuse avaldamata ning ilmselt tihti oma vajadustest taganedes), siis teie vanem poeg väljendab oma arvamust väga selgelt ja konkreetselt ning seisab oma vajaduste eest oma vanusele võimetekohasel moel.
Kirjutate, et kahekesi olles on teie poeg väga mõistlik laps. Pange tähele, mida te teete teistmoodi, kui olete oma pojaga kahekesi või kui olete kogu perega koos. Kui palju pöörate talle tähelepanu, kuidas temaga suhtlete, kuidas teda kuulate, kuidas tema ütlustele-tegudele reageerite jne. Need erinevused võivad olla väga väikesed, kuid lapsele palju tähendada. Paljulapselistes peredes on paratamatu, et lapsed saavad vanemate ainutähelepanu vähem. Siiski on see vanematele ka kasvamise koht – märgata igaüht ka koos olles ning reageerida viisil, mis vähendab lapse pingeid. Kuidas seda siis täpselt teha?
Olete mures poja pideva negatiivse eelhäälestus pärast – ta nagu kardab, et temaga juhtuvad kõik halvad asjad. Üks minupoolne hüpotees: Kuidas omavahel või teiste täiskasvanutega oma pojast räägite? Kuivõrd kõlab jutus see, et teie pojaga kogu aeg juhtub midagi või midagi muud sarnast? Lapsed panevad väga hästi tähele just täiskasvanutevahelist juttu ning võtavad tihti omaks selle, mida suured tema kohta räägivad. Kas siis sel põhjusel või mingil muul kombel on teie poeg sellise arvamuse omaks võtnud ning see põhjustab temas hirmu, mis väljendub „nutus ja halas“. Tal on tugevad emotsioonid ning teiepoolne kõige abistavam käitumine on tema aktiivne kuulamine. See aitab tal aru saada, mis temaga toimub, oma tundeid aktsepteerida ning seeläbi tuleb ka rahunemine. N: „Sa tõesti arvad, et see saab sinuga juhtuma? Sa kohe päris kardad seda? Kas sa arvad, et kui selline asi juhtub, siis sa ei oska käituda/saad haiget/….vms?“ Aktiivne kuulamine tähendab siirast püüdu mõista, mis toimub teie lapse hinges. Jätke kõik õpetused, lohutused, seletused kõrvale ja keskenduge sellele, mis toimub teie väikese lapse sees. Ilmselt ei ole see väga mõistusepärane, mida sealt leiate, kuid tegemist on väikese inimesega, kelle jaoks tema mõtted on väga tõelised ja hirmuäratavad. Jälgige, kuidas poeg reageerib. Nii „ei“ kui „ja“ vastuseks teie oletustele on hea vastus, sest see aitab teid edasi kas uue hüpoteesi juurde või annab märku, et olete leidnud õige teeotsa ning siin tasub põhjalikumalt uurida. Kõige selle käigus laps rahuneb iseenesest ning kui tal veel on huvi rääkida, siis on ta valmis juba ka teiega arutlema ning mõningaid teie mõtteid kuulama (sest teie olete kõigepealt tema omi kuulanud ning neid oluliseks pidanud, mitte naeruvääristanud a la „see ei ole üldse nii hull“). Võite näiteks koos arutleda, kuidas teised lapsed sellistes olukordades käituvad, mis neid aitab, millest sõltub, et nendega ei juhtu ja temaga juhtub jne.
Eelkooliealistele lastele on iseloomulik, et nad ei saa aru mõistete „meelega“ ja „kogemata“ tegelikust sisust. See ei ole neile veel lihtsalt eakohane. Nad ei suuda arvesse võtta kõiki taustategureid, nende lähenemine on sirgjooneline – vesi maas, issi ajas, issi süüdi. Ja kui veel tema sukad märjaks said, siis tuleb pahameel. Ka nendes situatsioonides on lapsel tugevad tunded ning kui sel hetkel talle midagi ükskõik kui rahulikult seletada, siis ei ole sel mingit mõju. Lapse kõrvad on kurdid, sest neis kohiseb ainult tema suur emotsioon. Kõigepealt on abi sellest, et peegeldate talle tagasi, mis temaga toimub, tema tundeid. N: „Sa oled väga pahane, et sinu sukapüksid märjaks said. Sa leiad, et selles on issi süüdi. Sa oled issi peale kohe täitsa kuri.“ Jne just niikaua, kui on märgata, et laps hakkab rahunema. Siis võib tema käest küsida: „Mis me nüüd siis teeme?“. Ja alles nüüd on õige hetk teil väljendada oma seisukohta: „Tead, ma mõtlen, et siin ei olegi süüdlast. Issi ei märganud, et puudelt lumi põrandale kukkus ja veeks sulas. Sina samuti ei märganud seda loigukest siin põranda. See kõik lihtsalt juhtus niimoodi. Kuivatame vee ära ja otsime sulle kuivad sukad.“
Kirjutate ka, et laps on väga agar oma arvamust avaldama, kui talle piire seatakse ja midagi näiteks teha ei lubata. Õnnitlused! Teil on laps, kes oskab oma vajaduste eest seista. Tulevikku silmas pidades on see väga väärt omadus. Ühiselt peate lihtsalt õppima lahendama neid olukordi, kus kahel osapoolel on erinevad vajadused ning nende rahuldamisel tekib kokkupõrge. Näiteks toon siia ühe tüüpilise olukorra – vanemad ütlevad lapsele, et aeg on magama minna, kuid laps tahab veel telekat vaadata/legosid panna vms. Ometi on ammu teada/kokku lepitud, et kell 9 on magamamineku aeg. Lapsel on käsil aga väga huvitav tegevus. Siin on taas kõigepealt mõistlik last kuulata: „Sul on põnev saade pooleli? Sa tahad seda väga vaadata?“ ja seejärel iseennast selgelt mina-keeles väljendada: “Kell on 9 ja sa pead magama minema, et homme hommikul varakult ärgata. Minul on veel hulk tööd täna õhtul teha ja ma vajan keskendumiseks vaikust.“ Ühiselt saate mõelda, kas on mingeid variante või tuleb siiski otseselt kokkuleppest kinni pidada. Ühine mõtlemine on võimalik ainult siis, kui olete eelnevalt aktsepteerinud lapse tundeid ja vajadusi neid talle tagasi peegeldades. Siis võite avastada, kui leidlikud on lapsed ning nad on tõesti valmis arvestama ka teie vajadustega kui nende omadesse tõsiselt suhtutakse. Täiskasvanult nõuab see aga rahulikku meelt, mida õhtul, väsinuna, suure pere keskel on väga raske säilitada.
Ilmselt vajab teie poeg ennekõike seda, et tema mõtteid, tundeid ja vajadusi kuuldaks ning aktsepteeritaks. Aktsepteerimine ei tähenda automaatselt nõusolekut või heakskiitu, vaid pigem seda, et see on ok kui sina nii tunned ja mõtled. Minul on selle asja kohta sellised mõtted ja tunded – ning need võivad olla erinevad. Kuid kui toimub aus ja avatud dialoog kahe inimese vahel, kes üksteisesse austavalt suhtuvad, siis saavad neist erinevustest võimalused, mitte tüliõunad. Jätkuvat jõudu ja huvi oma laste mõistmisel ning nende toetamisel!
