Tere jälle,
Kirjutan veel ühest murest, neid on kogunenud päris palju aga tahan ikka ja jälle ju, et kõik oleks parem, minu läbisaamine minu 10 a pojaga oleks rahulik ja sõbralik.
Hetkel on see selline, et pole ühtki päeva, kus me poleks tülis. Kõik mis ta teeb, tundub mulle vale, koolis, kodus...
Lisaks veel see, et ootan hetkel last. Räägin talle väga tihti, et tema suhe minuga ei muutu sellest kuidagi, kui laps majja sünnib, vaid, et tema jääb mulle ikka väga kalliks ja me tegeleme temaga ka edaspidi.
Mis mulle kõige suuremat mure valmistab, ongi see, et me ei oska omavahel rääkida. Vahel ma karjun ta peale, kui ta mulle vastu hakkab. Järgmisel hetkel on sellest nii kehv tunne, siis ma lihtsalt lähen ta juurde, laon südamest kõik välja, mida ma tunnen, miks ma nii käitusin jne. Siis ta justkui kuulab mind aga teda rääkima panna ma ei oska. Kui ma puudutan teemat, mis talle ei meeldi, nt kuidas koolis tuleks käituda või miks ta sõna ei kuula, oma asju laiali jätab jne siis ta ütleb enne, kui ma jõuan alustadagi, et ta ei taha selelst rääkida. Ja korrutab iga asja peale, jaajaa, ma tean! Mina tean ka, et ma teen kindlasti kõik valesti, ma räägin liiga palju, kuidas peab ja miks ei tohi seda või teist teha. ISegi kui me lepime sellel hetkel ära, ta tuleb j kallistab mind ja justkui saab aru, kordub see järgmisel päeval taas.'
Ma olen lugenud raamatut "Tark lapsevanem" aga see on kõik teooria. Nii kui mul tuleb seda kasutada, on kõik nagu pühitud peast, mu ees on ainult mu vihane, ülbust täis laps, kes teatab, et vihkab mind ja ma olen vastik, sest ei luba teda arvutisse vms. Talle ei kegi reeglid ega keelud, mida ei ole tegelikult üldse palju, ta lihtsalt ei tee neist välja. Nt arvuti juhtum. tema enda arvut on hetkel paranduses, seda ta ootab juba pikisilmi tagasi ja sõimab mei, et miks me ei tee midagi. Lubasin siis teda oma laptopi. Enne seda aga olin rääkinud, millised on selle arvuti kasutamise reeglid. et ei tohi minna mustade kätega, millega on nt krõpsu söödud vms, ei tohi sellel akut tühjaks lasta, ei tohi käia lubamatutel lehekülgedel. Mida aga tegi tema, kui mind kodus polnud. Kõiki neid asju, mida ei tohtinud. Kui ma siis ütlesin, et nüüdsest on arvutikeeld seni, kuni oma arvuti tagasi saad, algas tõeline mäss. Iga jumala päev ta küsib arvutisse, ma ei luba, sest ta ei pidanud kokkuleppest kinni seda arvutit hoida. Siis ta lubab, et enam kunagi nii ei tee...Mina ikka ei luba ja ütlen, et ma ei saa ju sind usaldada kui sa oled seda ennegi lubanud. jne, jne. Ja nii iga päev. Olen nii väsinud, mures oma beebi tervise pärast, kui ma pidevalt ärritun lapse peale ja tülitseme. Tahan oma pojaga tervet suhet, et me saakisme inimese kombel rääkida ja mõistaksime üksteist. AGa kuidas? Ma olen siit saanud palju nõuandeid, et kasuta mina-keelt. Aga see ei aita ju...Ta teab, kuidas see kõik mulle mõjub aga ta teeb seda ikka ja jälle. Mida siis tegema peab? :S Palun veelkord nõu...
Vabandust, ma ei märganud, et siin on teie poolt veel teinegi kiri, oleksin saanud need ühendada. Usun, et mõnele asjale ma vastasin juba ära. Probleem on teil hetkel siis selles, et olete lugenud raamatut ja kuulnud ka varasemaid nõuandeid mina-keele kasutamise kohta, kuid kogete, et suhe paremaks ikka ei lähe.
Minu jaoks on väga imetlusväärne, kui väga te tahate luua oma pojaga lähedasemat suhet ning otsite järjekindlalt vastuseid oma küsimustele. On loomulik, et need muutused ei tule üleöö. Aitäh, et küsite uuesti ja uuesti!
Selleks, et suhe muutuks lähedaseks on vajalik loobuda võimu kasutamisest. Hetkel tundub, et see, mis teid häirib on võitlus. Poeg hakkab võitlema, kui tajub teie poolt võimu. Mina-keele puhul on üks määrava tähtsusega põhimõte – hinnangud teise inimese suhtes tuleb panna kõrvale või ära unustada. Tavaliselt see ongi kõige raskem. Hinnanguvaba käitumise kirjeldamist võite harjutada pidevalt – kirjeldage oma mõttes kõike seda, mida näete või kuulete.
Näiteks: „õpetaja on pojale päevikusse märkuse kirjutanud“ (ja mitte, et ta on jälle märkuse saanud, ta ei oska ikka üldse koolis käituda jne);
„jope on esiku põrandal maas“ (ja mitte, et jope jälle vedeleb);
„ta ütleb, et ei taha mind kuulata“ (ja mitte, et ta on ülbe).
Millegi pärast on hinnangute andmine lastele meie ühiskonnas väga loomulik olnud. Võite mõelda, kas te ise tahaksite end avada inimesele, kes teile hinnanguid annab ja teie käitumist kritiseerib?
Hinnangutest loobumist toetab mõte, et me kõik käitume vastavalt oma vajadustele, nii nagu meile kõige parem tundub. See, et meil on oma isiklikud vajadused, soovid ja väärtused ei ole ju kuidagi halb. Teie laps julgeb väljendada oma tahtmisi, järelikult on ta iseendaga kontaktis, suudab enda eest seista ja see on ju tore. Kooselamise kunst seisneb selles, et inimesed õpivad märkama ja austama ka teiste vajadusi. Teie saata teha algust sellega, et austate tema vajadusi ja mõtteid. Emotsionaalse turvalisuse loob teadmine, et minu mõtted ja tunded on vastuvõetud. Kas te suudate austada, et tema maailmas on hetkel koolist tähtsamaid teemasid, et ta tahab olla palju arvutis, et tahab koolis teha õppimise asemel muid asju. See kõik on hetkel reaalsus ja küsimus on selles, kas teie suudate seda aktsepteerida.
Kas te aktsepteerite, et teil on erinevad arusaamad mõnes asjas? Aktsepteerimine ei tähenda nõustumist temaga. Te võite aktsepteerida ja seega loobuda hinnangust, kuid te saate oma vajaduse juurde jääda sellegi poolest. Võite öelda: „Ma saan aru, et sinu jaoks ei tundu see halb, kui sa lähed minu läptopis keelatud lehtedele. Mina aga ei taha, et keegi minu arvutis nendel lehtedel käiks. Kui sa minu vajadust ei arvesta, siis ma ei taha, et sa mu arvutit kasutad.“ Selliselt end kehtestades on kõige tähtsam oma hoiak ja hääletoon, mitte niivõrd sõnastus.
Oluline on iseenda jaoks selgeks mõelda, et minu laps ei ole halb, kui ta järgneb oma vajadustele lähtudes oma kogemustest. Ja mina saan näidata, millised on minu vajadused, kuna siis laps õpibki nägema, et inimeste vajadused on erinevad.
Aktiivselt saab kuulata ka ainult aktsepteeriva hoiakuga. Ei ole vaja küsida küsimusi. Lihtsalt kuulake seda, mida teie pojal sel hetkel öelda on. Kui ta ütleb, et ta ei taha sellest rääkida, siis peegeldagegi seda. Näiteks: „Sa ei taha sel teemal praegu rääkida?“ ja siis öelda: "Ma tõesti tahaksin kuulda, mida sina sellest asjast tegelikult mõtled.“ Võib-olla ta vastab: „sa ei taha ju kuulda, sa hakkad kohe kritiseerima“, siis saate seda peegeldada: „sa ei usu, et ma võiksin sind tegelikult kuulata, kuna ma olen sind enne kritiseerinud“. Võite ka öelda, et tahate õppida teda paremini kuulama ja et ta võib öelda, kui tunneb, et te annate hinnanguid.
Kui laps tunneb, et tema olemust aktsepteeritakse, siis võivad paljud pinged temas väheneda. Vahel võib öelda ka nii: „ma näen, et sa ei taha seda teha, kuid see on minu jaoks suureks abiks ja ma tõesti palun, et sa aitaksid“. Laps teeb hoopis parema meelega asju, kui ta tunneb, et tema tundeid märgatakse ja mõistetakse.
Kui on veel küsimusi ja kahtlusi, siis kirjutage jälle! Võite muidugi jagada ka oma häid kogemusi
Olen väga tänulik nende põhjalike vastuste eest.
Olukord aga läheb järjest halvemaks ja see minu nö ümberõppimine võtab aega, ma tunnen. Laps aga sai täna märkuse, et ropendab vahetunni ajal ja kodune töö poolik.
Ühest küljest ma tahaks lasta tal endal vastutada oma õppetöö eest, mitte sundida kodus õppima, lasta tal saada nö omad vitsad. Aga siis on oht, et kõik läheb liiga allamäge ja ta ei saagi pärast ise sealt enam välja.
Kui aga pidevalt sunnin, tuleb jälle tüli majja. Olen küsinud temalt, mis kell sa arvad, et võiksid alustada õppimist. siis ta valib mingi kellaaja aga õppimise ajal on tal ikka muud mõtted peas, tahab kiiresti ära saada ja pooled asjad jäävad tegemata. Oleme siiani teinud reegli, et kui ta nt saab koolis märkuse või halva hinde, siis sellel päeval ei saa arvutisse. Kas see on ka vale? St see ka ju võimu kasutamine, mis ei ole hea. Aga mis siis oleks õige? Reegel on, et õppimine peab olema tehtud aga kui ei ole? Kas karistada üldse ei tohiks? St millestki, mida ta väga teha tahab, ilma j'ätmine? Millega siis panna ta kooliasju tõsiselt võtma? Kodus teda hetkel ei huvita muu, kui teleka vaatamine ja arvuti. Ja kui neid hetkel ei saa, siis on igav ja viriseb kogu ülejäänud aja. Mänguasju on terve tuba täis, neid ära anda ei luba aga ise ka ei mängi. See vist ongi 10 aastase eelteismelise iga...
Tahan juba temaga rääkida ja öelda, kuidas ma end tunnen, kui e-koolist neid märkusi loen ja õpetajalt kirju saan, et laps ei ole enesekindel ja ei keskendu tunnis. Mul on selline tunne, et kogu see murekoorem on minu kaelas ja ma murdun selle all juba. Kõige lihtsam oleks ju käega lüüa, lasta minna aga ka see pole õige, tean seda.
Mida ma karan, ongi kokkuvõttes see, et meie sõbraliku ja hea, rahuliku suhte nö taastamine võtab niikaua aega, et selle ajaga suduab ta veel suuremasse segadusse minna...Olen tema pärast väga, väga mures. Ta on närviline, kergesti ärrituv, ilmselt ebakindel (kui koolis üpetajale nii tundub), talub halvasti muutusi (kolisime ja ma ootan beebit), laisk ja sõnakuulmatu. Ja ma ei tea, mida nende omadustega peale hakata. Ei taha siin kellegi aega raisata, ilmselt on mulle siin juba kõik vastused antud aga ma olen ikka pime ja ei oska kuskilt alustada. Õnneks aitab ka oma murekoorma vähendamine siin kirjutamise teel...Tahaks väga minna Gordoni perekooli aga see on siiski hetkel liiga kallis meie jaoks, ei mahu kuidagi eelarvesse...mida siis teha? :S
Saan aru, et teid teeb jõuetuks see, et te ei suuda poja käitumist muuta – te ei suuda panna teda koolis tundi kuulama ja vahetunnis mitte ropendama. Minu arvates te ei saagi seda teha. Iga inimene saab ise oma käitumist valida ja muuta. Kui teine inimene proovib seda teha, siis tulemuseks on üsna tõenäoliselt jõuetus.
Üks võimalus on rääkida klassijuhatajaga ja küsida, millised on tema ootused; millist tuge tema vajab, et koolis toimuvate olukordadega paremini hakkama saada; millised on tema, kui pedagoogi, soovitused teile? Pedagoog on saanud vastava koolituse ja peaks omama teadmisi laste motiveerimisest ja laste arengust. Ideaalne oleks, kui te saaksite õpetajaga koostööd teha ja koos otsida võimalusi, kuidas last kõige targem oleks toetada.
Kui õpetajal on lapsega koolis probleeme, siis on loomulik, et ta suhtleb lapsega ja lahendab koos lapsega neid probleeme. Tihti antakse nendest probleemidest ka vanematele teada. Märkuse mõte ei peaks olema selles, et ema peaks kodus tegema midagi, et laps järgmisel päeval tunnis paremini õpetajat kuulaks. Psühholoogiliselt ei tundu see eriti võimalik. Tihti tekitavad need märkused vanemates süütundeid ja abitust ning siis nad kurjustavad lastega, mis omakorda lisab lapsele pingeid. Ema saab kodus last mõistmise ja kuulamise teel rahustada. Koolis saab õpetaja lapsega suhelda kõiki oma oskusi ja kogemusi kasutades.
Te ei saa vastutada oma lapse iga sõna ja liigutuse eest. Teie võimalus on teda toetada, aidata tal rahuneda ning näha turvaliselt oma tegude tagajärgi. Lapsel võiks olla võimalus kogeda oma tegude tagajärgi võimalikult armastavas õhkkonnas. Selleks, et lapse vastutustunne võiks kasvada, peate teie selles aina rohkem lahti laskma. Tean omast kogemusest, et lahtilaskmine on väga raske ja hirmutav, kuid kahjuks ei ole teist võimalust, kui tahta lapse terviklikkust ja eneseaustust hoida.
Armastav, aktsepteeriv ja siiras õhkkond on kogu edu alus. Edu ei pruugi tulla kiiresti. Võimalik, et esialgu lähevad koolis tulemused mõneks ajaks kehvemaks, kuid pikemas perspektiivis tasub lapse vajaduste ja tunnete austamine end ära.
Karistamise asemel võite teha kokkuleppeid. Kokkuleppeid võib teha alljärgneva mudeli järgi. Oluline on mõistva ja võimalusel ka humoorika õhkkonna loomine.
1. Lepite mõlemale sobiva aja kokku, et probleemile koos lahendusi otsida
2. Teie räägite lapsele, mis teile muret teeb ja mis on teie vajadused (hinnanguvabalt),
3. Siis kuulate põhjalikult, mis lapsele muret teeb ja mis on tema vajadused,
4. Kui mõlema vajadused on teise poolt mõistetud, siis tehke ajurünnak võimalikest lahendustest (ajurünnaku põhimõte on, et ei kritiseeri seda, mis pähe tuleb; võimalikult palju ja võimalikult erinevad ja naljakaid lahendusi; kõik lahendused panete kirja; teise lahendusest võib edasi arendada uue lahenduse)
5. Kui enam uusi ideid ei tule, siis hindate koos lahendusi ja valite välja sellise, millega mõlemad nõus on,
6. Teete plaani, kuidas seda lahendust ellu viia
7. Mõne päeva või nädala pärast vaatate, kas see lahendus toimib mõlema jaoks ja kui ei toimi, siis kogu protsess algusest peale.
Mõned küsimused, mida võite enda käest küsida. Mis tekitab teis kõige enam pinget? Kas kool ja hinded on ikka nii olulised? Kas olete nõus mõnusa õhkkonna loomise nimel, aktsepteerima mõnda aega halvemaid tulemusi koolis? Mis on need viis asja, mis teid teie lapse juures rõõmustab? Kui tihti te panete mured kõrvale ja lasete oma hirmud lahti ja vaatate oma last rõõmsa pilguga?
Mõned poisid avastavad õppimise enda jaoks alles 6-7 klassis või keskkoolis või hiljemgi… mõni ei hakkagi kooli nautima, kuid temast kasvab tore ja õnnelik inimene ikkagi… mõnel on vaja pool aastat näha, et vanemad ei suru ning otsustavad ise ennast suruma hakata… Kuid selleks, et laps oleks õnnelik vajab ta piisavalt armastavat õhkkonda, kus kasvada. Vahel on vaja leida viis, kuidas oma hirmud panna kõrvale, sest hirm tekitab ärritust ja viha. Emade suur kunst ongi uuesti ja uuesti tulla armastuse juurde ning olla hirmust üle (hirm näiteks tuleviku või teiste hinnangute ees).
Ja soovitan ikka Jesper Juuli raamatuid…
Kui perekooli ei õnnestu minna, siis võite ju ka mõne üksiku korra käia perekeskuse psühholoogi juures.
Märtis tuleb soodushinnaga kursus üksikvanematele, kuid kahjuks/õnneks teie vist selle alla ei liigitu. Sain aru, et teie kasvatete last koos lapse isaga.
Jällegi suur, suur aitäh selle vastuse eest! Te rahustasite mind väga suurelt maha ja mul on palju kergem tunne, kui ma tean, et ma ei saagi kõige eest vastutada,
Mis puudutab tema õpetajaga suhtlemisse, siis see on olnud kolme aasta jookusl päris keeruline. Arenguvestlused on olnud õudusunenägu, kuna seal saame me mõlemad lapsega (kes peab seal juures istuma) riielda, arengust kui sellisest pole juttu. Õpetaja ise on 63 aastane proua, kes kolm tublit last üles kasvatanud ja teab täpselt, mis minu lapse probleemid on ja minu ülesanne on talle need ka selgeks teha. Kui ma julgesin õpetajale öelda, et aga mina ju ei saa kooli tulla lapse kõrvale istuma ja teda pidevalt keelama siis sain ma suhteliselt halvakspaneva kriitika osaliseks. Meil on olnud ka kooli psühholoog kaasatud kui tema enam minu poissi ei pea vajalikuks enda juurde kutsuda...siiski on õpetaja endiselt minu lapsega raskustes ja olen kuulnud, et ka paljude teiste poistega. Laps ikka vahel õhtuti kurdab, kuidas õpetaja on poistega alati nii kuri, tüdrukud ei saa kunagi sama asja eest riielda, mille eest nemad saavad (tegemata töö, valeesti lahendatud ülesanne vms). Aga siin ei saa vist ka midagi teha, ma ei saa õpetajale tema tööd ette heita, ja lapsele ma ka kunagi õpetajast halvasti ei räägi vaid püüan teda ikka lohutada ja ära kuulata.
Sellele õpetajale ei ole väga iseloomulik vist lastega neid probleeme lahendada. Iseloomulik on see, et saadab kohe direktori juurde, kui on mõni suurem probleem (minu laps on käinud siis korra, kui läks sõbraga vahetunnis koos poodi, tundi ei hilinenud aga õpetaja jaoks oli see suur rikkumine) jne jne. Õnneks on veel üks aasta selle õpetajaga, jääb vist vaid loota, et järgmine õpetaja on veidi lastesõbralikum ja ei tee vahet poistel ja tüdrukutel.
Kindlasti proovin ära need nõuanded, kuidas asju arutada ja kokkuleppeid kirja panna.
Minu elukaaslane ei ole lapse isa, ta on olnud meie elus poolteist aastat ja väga armastab mu last ja on tema pärast samamoodi mures nagu mina ja me arutame alati koos neid asju, mida teha. Mul on selleüle väga hea meel, et mul on selline tugi nagu tema. Lapse isa suhtleb ka lapsega aga suhteliselt harva ja on pigem kinnine inimene, et ole harjunud probleemidest rääkima ja neid lahkama vaid on pigem range meetodi kasutaja (mitte füüsiline karistus aga karm sõna jms). Laps ise aktiivsust üles ei näita, et temaga kokku saada, isa ise kutsub, kui tal aega on, mõnel nädalavahetusel enda juurde. Seega olemegi meie tema peamine pere ja tahame talle parimat, laps hoiab mu meest ka väga, see on ka minu jaoks väga oluline ja positiivne.
Ega midagi, kui et me proovima ikka ja uuesti, armastame teda nagunii väga ja tahaks, et ta leiaks endaga rahu ja oleks rõõmus ja õnnelik laps...
Tere jälle,
Kuna olen siit päris palju abi saanud, häid nõuandeid ja mõtteid siis pöördun taas.
Nüüd seisab meil ees kohtumine õpetajatega ja ilmselt ka sotsiaal pedagoogiga. Ei ole mingit muud põhjust, kui et laps vahel segab tundi ja on nö aeglane, ei jõua alati oma ülesandeid tunnis tehtud. Õpetaja kutsus meid kooli, vestlusringi, kuna ma ise kirjutasin talle ja palusin rääkida, mis talle minu lapse juures muret teeb. Siis ta vastaski, et käitumine on halb, segab tundi sellega, et räägib kellegagi või naerab tunni ajal...Õpetaja ütles veel, et sellel vestlusel tahab ta näha mind ja last ennast. Kutsun sinna kaasa ka oma elukaaslase, kellelt olen saanud ka palju tuge ja oleme lapse muredega mõlemad ju seotud. Aga küsimus ongi, kas laps peaks sellisel vestlusel osalema? Ta ise ei taha sellest kuuldagi, viimasel ajal eriti on ta hakanud palju rääkima sellest, et õpetaja on nii kuri ja et ta vihkab seda õpetajat ja ei jõua ära oodata, kuni neil tuleb uus õpetaja...
Kas ma pean teda sundima sinna vestlusele tulema? Ma ise aiman ka juba ette, millinse see saab olema. See õpetaja ei ole kuulnud aktiivsest kuulamisest ega ka rahulikust rääkimisest. Ta nä lendab peale, hakkab ristküsitlema ja sildistama last. Nii juhtus ühel arenguvestlusel kui ta sõna otseses mõttes ründas mu last, kes oli ka sellel vestlusel juures a la et "noh, räägi nüüd emale ka, kuidas sa siin koolis käitud!?!" ja et " mis tähendab, sa ei tea! Tead küll, räägi nüüd!" Ja ausalt öeldes tuli minul nutt kurku, kui ma nägin oma last mulle pisarad silmis otsa vaatamas, abipaluva pilguga...Ta ei ole mingi pätt ega pahatahtlik laps, ta ei kakle ega kiusa kedagi, sellepeale võin ma mürki võtta. Küll aga kui keegi teda provotseerib, läheb ta sellega ilmselt kaasa ja on üldse väga elavaloomuline. Kas see on halb?? Ma ütlesin seda ka õpetajale, et mina ei soovi sellel vestlusel osaleda, kui tema last niimoodi tümitab...Vale oli see, et ma tegin seda lapse kuuldes aga ma ei suutnud seda enam pealt kuulata. Õpetaja siis loobus, kuna ta ei saanud lapselt ühtki sõna suust ja saatis ta tagasi tundi Pärast siis kurtis mulle, et temal puudub minu lapsega kontakt...Ma ei imesta miks aga kuidas ma teen seda selgeks inimesele, kes teeb oma tööd ja mina ei saa minna õpetama õpetajat...Kuigi tahaks paljusid asju öelda.
Olen päris meeleheitel ja ei tea, mis tegema peaks. Ehk siis esiteks, kas peaks lapse sinna vestlusele kaasama kui ta ei taha üldse tulla ja teiseks, kuidas õpetajale selgeks teha, et mu laps pole mingi pätt ja et mina ei saa koolis tema järele valvata, et ta istuks ja astuks õigesti. Samuti ei saa ma lapse iseloomu muuta ega tahagi seda teha. Muidugi ma räägin sellest, kuidas tuleks käituda koolis ja ka kodus aga ma ei saa midagi teha, kui ta on selline nagu ta on. Vahel on tõesti tunne, et ta on nagu mingi must lammas seal klassis. Õpetajad muudkui praagivad teda välja, et näete, teised lapsed kirjutasid nii ilusad jutud ja kuidas teie laps ei saanud sellega hakkama??
Olen hetkel päris õnnetu ja segaduses, mida peaks tegema...ehk saate nõu anda? see kohtumine on juba kahe päeva pärast, peame mehega endale asjad enne selgeks tegema, hea vähemalt, et ma ei ole üksi selles...
Ühelt poolt te peate oluliseks kooli ja kodu koostööd ning teiselt poolt ei ole te kindel, kas sellisest vestlusringist, kus õpetaja sildistab ja nö tümitab, on ikka lapsele abi. Küsite, et kas laps peaks sellisel kohtumisel viibima.
Kuna ma ei tea õpetajat ja teie tausta põhjalikumalt, siis ma ei saa loomulikult öelda, mis on õige ja lapsele parim. Soovitan mõelda teil, mis on selle kohtumise oodatav tulemus teie jaoks. Mida teie sellelt vestluselt ootate? Võite ka õpetajalt küsida, mis on kohtumise eesmärk tema jaoks.
Näen siin kahte võimalust, kuid neid võib muidugi veelgi olla. Kui õpetaja tahab poisiga tunniväliselt kohtuda, et temaga parem kontakt luua ning omavahelisest koostööst rääkida, siis on poisi kohalolek vajalik. Pooldan selliseid kohtumisi väga, kuna tunnis ei pruugi õpetaja kõigi lasteni vajalikul määral jõuda. Kontakti loomiseks on vaja, et mõlemad pooled tunneksid kohtumise lõppedes, et teine pool on neid mõistnud ja nemad on teist poolt mõistnud ning on sõlmitud mõned kokkulepped, millega mõlemad on piisavalt rahul. Laps hakkab õpetaja vajadusi mõistma siis, kui õpetaja on püüdnud tõeliselt mõista lapse vajadusi. Lapsed on tavaliselt nõus oma käitumist muutma, kui nad tõesti mõistavad, millist mõju see teistele avaldab. Sildistamine ja ristküsitlemine kontakti loomisele muidugi kaasa ei aita. Kui sotsiaalpedagoog osaleb samuti vestlusel, siis ehk võib tema seda vestlust juhtida ja luua tingimused, et kõik saaksid oma vajadusi väljendada ja teist poolt kuulata. Lapse käest võib uurida, kuidas ema saaks abiks olla. Vestlus võiks olla lahenduskeskne.
Kui teie tunnete, et teil oleks vaja enne õpetajaga omavahel rääkida, siis võiksite sellise ettepaneku ka teha. Võib-olla tahab ka seda ka õpetaja. Võite püüda õpetajale väljendada oma võimalusi ja tundeid. Igat inimest ärritab, kui tema kohta antakse hinnanguid. Lihtsam on kuulata, kuidas teine inimene lihtsalt olukorda näeb. Usun, et siirast suhtlemisest võib tekkida tõeline kontakt ja seejärel ka head lahendused. Samas tean, et vahel on päris keeruline astuda välja sellest võitlusest, mis paraku kodu ja kooli vahel tihti on ja rääkida nagu inimene inimesega, kus keegi ei tea lõplikult õiget vastust, kuid lähtutaks oma parimast tahtest ja usutakse ka teise poole häid kavatsusi. Süüdistamine ei vii vestlustes üldjuhul kuhugi ning suurendab ainult lõhet inimeste vahel.
Kui te ise ka õpetajaga siiski kontakti ei saavuta, siis võite olla lapsega siiras ja öelda, kuidas te end tunnete. Pole vaja anda hinnanguid õpetajale, kuid võite rääkida oma tunnetest. Kui te seda õpetajat näiteks ise ka kardate, siis nii võitegi lapsele öelda: „tead, mina kardan ka seda õpetajat, aga ma proovin temaga rääkida“. Laps saab sel juhul lihtsalt kogemuse, et kõik inimesed maailmas ei mõjugi meile ühtviisi toetavalt ning nende inimestega võib siiski suhelda ja samal ajal tunda oma tundeid.
Mina usun, et ükski laps ei ole eraldi vaadates pahatahtlik ega kiuslik. Kiuslik saab olla kellegi suhtes ja seega tulevad mängu juba suhted. Suhted sõltuvad palju kodu, kooli ja klassi õhkkonnast. Õhkkonda saavad mõjutada ja luua suuresti täiskasvanud. Oluline on leida endas üles soov teist inimest mõista. Ja see ei ole alati lihtne...
Pärast siis kurtis mulle, et temal puudub minu lapsega kontakt...Ma ei imesta miks aga kuidas ma teen seda selgeks inimesele, kes teeb oma tööd ja mina ei saa minna õpetama õpetajat...Kuigi tahaks paljusid asju öelda.