Üks mure on kartus kõige ees ja teine hüsteerilised nutuhood.
Meie mure on päris tõsine kuna,minu 2,7 aastane tütar ütleb et "kardab" ja seda iga inimese ja iga asja peale. Hiljuti proovisime teda tuttavaks teha hambaarstiga, aga laps ei teinud suud lahtigi ja röögib et kardab tädit. Samamoodi käitub ta ka poes või mänguväljakul või ükskõik kus inimestega kes temaga jutustada püüavad või tema poole liiga kauaks vaatama jäävad. Isegi sugulasi keda pole mõni aeg näinud põrnitseb ja jälle hakkab nutma sest ütleb et kardab. Vahel ütleb kardab ka mind (ema) ja isat. Probleem algas u pool aastat tagasi ja on süvenenud. Neli kuud tagasi sündis meie perre ka teine laps ja vahel ütleb tütar et kardab ka väikest õde ja jonnib edasi. Tõenäoliselt on olukorra raskemaks teinud seegi,et olen nende kahega kodune ja kuna beebil olid prakt.alates sünnist kuni 3.k ööpäeva ringselt väga rasked gaasivalud olnud muutusin väsimusest ja magamatusest närviliseks. Kurjustasin tütrega iga väiksemalgi põhjusel ja mis seal salata ka füüsilist vägivalda tüli ette tihedamini kui tagasi mõelda julgen. Sellest muutus ta veelgi hapramaks,nutt on kohe varuks kui riielda saab ja vahel täitsa hüsteeriline. Hüsteeriahoogude ajal topib ta endale kogu käe suhu ja muidugi lähevad sõrmed kurku ning siis ta öögib ja röögib.Pool päevast ta üks kuskil toanurgas istubki ja nutab. Koguaeg pean paluma tal olla tasa sest tita tudub ja titt tudub enamuse ajast ainult süles padjal,voodisse pannes on kohe üleval. Nii ei saa ma ka tütrega tita magamise ajal tegeleda. Abi paluda polnud/pole kelleltki pole vanemaid,vanavanemaid,mõni sugulane oleks aga kõigil on omal 100 tegemist ja alati nii kiire, kui teedki juttu et raske on ja veidi vaheldust oleks vaja, vastatakse sulle- mis sul viga kodus kahe lapsega istuda, iga ema kasvatagu oma lapsed ise jne. Psühholoogi juurde pöördumiseks pole raha ja pole ka lapsi kuhugi jätta,et ennast nõustada kuidas sedasi hakkama saada. Isa töötab meil kodust kaugemal ja näeme teda 1-2h päevas. Kas olen oma tütre psühhika ise ära rikkunud, kas saame sellest üle et ta kõiki ja kõike alati ei kardaks? Olen proovinud rääkida ilusti ja ka kurjustada aga ei midagi,lapsel oleks vaja minna fotog. juurde aga sellest ei tule midagi peale jonni ja "ma kardan" seda onut/tädit välja. Ehk oskate nõu anda!
Küllap on lapse hirmud ja hüsteeriahood omavahel seotud. Teatud määral on see tavapärane, et lapsed pelgavad võõraid inimesi ja olukorda, eriti sellises vanuses. Kirjast aga selgub, et teie lapse kartmised on juba muutunud igapäevaseks, lapse enesetunne on väga häiritud, te ei saa enam toimetada paljusid vajalikke asju, see kõik on mõjutanud suuresti kogu pereelu. Seda enam, et laps kardab ka oma vanemaid ja väikest õde.
Probleem algas umbes pool aastat tagasi, seega varem, kui sündis teine laps. Vanemale tütrele on kahtlemata raske taluda, kui emme on väga hõivatud titaga, tema vajab ju ka emme tähelepanu, süles olemist …. Teie ise aga olete kurnatud pisikesega askeldamisest, magamatusest ning kurjustamised kerged tulema. Hindan kõrgel teie ausust, et tunnistate ka liiale minekut riidlemisega ja füüsilist karistamist. Kuigi on raske oletada, millest täpsemalt lapse hüsteeria ja hirmud on alguse saanud, vajab ta praegu eelkõige turvalisust ja väga tasakaalukat kohtlemist. Turvalisus aitab lapsel saavutada usaldust inimeste vastu, tunda end rahulikuna, hoituna, muretuna, enesekindlana, seda nii füüsilises mõttes kui ka emotsionaalselt. Niisiis, eelkõige tuleb hoiduda karistamisest, kurjustamisest, riidlemisest , üksi jätmisest ( eriti kui tal on hüsteeriahoog) ja pakkuda talle füüsilist lähedust, süles olemist, rahustamist, endaga koosolemist, tema vajadustele märkamist ja reageerimist. Saan aru, et selleks on praegu teie enda elu aga liiga väsitav, teil on raske seda lapsele pakkuda kuna teie enda „tass on tühi“, olete tühjaks pigistatud ja vajaksite ise oma vajaduste eest hoolitsemist. Kuna see on eeldus, et saaksite lapsega rõõmsalt ja rahulikult olla, siis alustage sellest, kuidas saaksite ise pakkuda endale puhkust ja rõõmu. Lapsed vajavad õnnelikku ema, et end hästi tunda.
Mainite oma kirjas, et olete praegu oma muredega üsna üksi ja abi pole loota. Kui tita vähegi paremini magab või kui ta ärkvel olles teile rohkem rahu annab, siis kindlasti pakkuge suurele kasvõi mõnede hetkede jooksul koosolemist. Võimalik, et ta ka koos teiega sooviks tita juures (võimalik et kardab vaid nutvat titat?), olla suur õde, kes ulatab lutti või mänguasja, kiigutab vankrit. See on üks viis olla kaasatud, tähtis ja lähedal.
Kardetud tegelelastele lähenemine võikski olla samm-haaval ja esialgu koos teiega, alustades lihtsamatest asjadest, just niipalju kui laps valmis on, talle vaid toeks olles ja veidi innustades ning seejuures mitte tema kartmistele tähelepanu pöörates, mitte survet avaldades ega pahandades. Võtmeküsismuseks on, kas tehes uues julge sammu kogeb ta positiivset emotsiooni või mitte. Selle positiivse emotsiooni saate ka teie pakkuda näitkes rõõmustades.
Kui laps tunneb end hästi, siis ta on ka uudishimulik ja aktiivne uusi asju kogema.
Usun, et võidate palju aega enda ja muude toredate asjade jaoks just seeläbi ,kui leiate võimalusi suuremat lapsele pakkuda lähedal olemist ja talle turvalisuse sisendamist.
