Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Aitamine ja abi palumine

Katrin
Külaline
Postitatud 18.01.2011 kell 12:15
Kodus on kasvamas 5aastane poeg. Juba pikemat aega kimbutab meid probleem, et laps tahab, et teda pidevalt aidatakse. Kõige hullem on riidesse paneminsega. Igahommikune tüli tekib sellest, et laps ütleb, et palun aita mind riidesse. Hääletoon on selline vinguv ja ise ta samal ajal vedeleb diivanil või tegeleb oma asjadega. Mulle tundub, et see probleem on viitsimises mitte oskamises. Lasteaias on ta üks esimesi, kes riidesse saab. Samuti tahab ta abi selles, et otsida üles ta kadunud mänguasjad, et aitaksin tal käsi pesta jne. Võibolla on see "õpitud abitus", sest väiksemana aitasin kõiki neid asju teha ja nüüd ei taha ta harjuda, et on juba suurem. Püüan küll selletada, et sa ju oskad riidesse panna ja ma aitan selliseid asju mida sa tõesti ei saa veel hästi, nagu mütsipaelade sidumine. Üldiselt see ei anna tulemusi, vaid laps hakkab nutma, et ta ei saa riidesse.
Teiselt poolt tekitab muret see, et kui ma lapselt abi palun, siis ta ei ole väga abivalmis, vaid leiab, et tal on vaja veel see ja see asi ära teha ja ta ei taha abistada. Kui palun tal näiteks käärid tuua või midagi kööki viia, siis on tema käitumisest näha, et ta ei soovi aidata ja otsib mõnda muud tegevust, mis tal just nüüd tuleb ära teha. Kas see võib olla tingitud sellest, et kuna mina ütlen talle kogu aeg, et saa ise hakkama ja pane ise riidesse ja otsi ise oma asjd üles, kuigi ta palub abi nende tegevuste juures? Kuidas ma peaksin käituma, et laps õpiks rohkem iseseisvalt toime tulema, kuid samas ka abistama teisi inimesi?
Ette tänades,
Katrin
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 18.01.2011 kell 17:22
Kuna lasteaias teie poolt kirjeldatud probleemi ei ole, siis kaldun arvama, et asi võib kuidagi olla teie suhetes. Üks pool probleemist, nagu ka ise märkisite, on kindlasti see käitumispeegel, mis ikka hästi töötab: laps kordab neid käitumisi, mida ta näeb ja sellest kujuneb pikapeale püsiv mudel. Mind ei aidata – mina siis ka ei aita, nii see näib olevat. Vanema eeskuju on siin määrava tähtsusega. Kui tahame, et meie lapsed oleksid ausad, töökad, abivalmid, rõõmsameelsed jms, siis esimene samm selle poole on ikka olla ise seesugune.
Teine pool probleemi tagamaas võib olla aga teie üldine tähelepanu lapsele. Kui palju aega on teil last kuulata, temaga mängida, talle lugeda, temaga koos miskit põnevat ette võtta? Juhul, kui tunnete, et teil on ehk tõesti liialt vähe aega lapsele keskenduda, siis võiksite esialgu seda muuta ja vaadata siis, kas muutus tekib ka muus osas.
Saate pojale anda ka selgeid minasõnumeid selle kohta, miks te arvate, et ei pea teda riietumisel aitama. Võite ka juba õhtul, kui kõik on rahulik, alustada seda teemat, rääkides lapsele, et olete juba ette homse hommiku pärast mures. Näiteks: ma mõtlen juba praegu sellele, kuidas sa ütled mulle, et sa ei saa ise riidesse pandud ja mina saan siis jälle sinu peale pahaseks, sest tean ju, et sa oskad küll. Aga mulle ei meeldi sinu peale pahandada. Mis sa arvad, mida me võiksime teisiti teha, et meie hommikud ilusti ilma riiuta läheksid?
Lastel on hädasti vaja emotsionaalset kontakti mõlema vanemaga. Kuigi lapsele on hästi oluline, et teda kaasataks kõikjale tegevustesse, mis ju ka aitavad kontakti luua, nt koristamine, küpsetamine, lume rookimine vms, siis selle kõrval on tingimata vaja ka kasvõi tund-poolteist päevas lapse jaoks 100% olemas olla. Selleks ajaks tuleks enda täiskasvanulikud mured-mõtted-plaanid peaks ajutiselt tagaplaanile lükata ja keskenduda üleni mõnele tegevusele koos lapsega.
Lapsed teevad uskumatuid asju, et tagada enda arenguks vajalik. Võib ju olla, et teie poeg otsib teiega kontakti riietumisprobleemi kaudu. Kui ta saab endale vajaliku kätte muul moel, kaob vajadus sel moel käituda.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!