Meie poeg sai 2 aastaseks ja ma olen tema vastumeelsusega magamajäämise suhtes võidelnud aasta aega. Esimesel eluaastal jäi ta magama rinna otsas kuid mitte alati ja võitlust unnevajumisega esines ka siis. Harvad on päevad meie majas kui magama minnakse ilma nututa, enamasti hullab laps kuni viimase minutini ja kui ta taipab, et tõesti mingit muud võimalust enam pole, siis saabub kisa. Kestab see olenevalt sellest, kui väsinud ta on ja just see kisa on minu jaoks kõige vastumeelsem osa asja juures. Ma tahaksin teda hirmsasti lohutada aga niipea kui ma tuppa sisse astun, hakkab hullamine uuesti peale. Enne magamajäämist on meil ka vaikne tund, telekas kinni, tuled maha keeratud, soe vann jne. Te olete unemurede puhul maininud ka seda, et kõik lapse vajadused päeva jooksul peaks olema rahuldatud, siis saabub ka rahulik uni. Rahulikult jääb ta magama ainult siis kui on kas sünnipäeval ennast läbimärjaks hullanud või on lõunauni vahele jäänud. Mulle tundub ebaloomulik iga päev temaga mängutoas maratoni joosta, seega ma ei usu, et meie puhul võiks see lahendus olla. Lõunaund on talle siiski vaja, sest murdepunkt saabub õhtul 5 ajal kui ta kas röögib väsimusest niiet naabrid koputavad harjavarrega või siis lihtsalt vajub suvalises kohas magama. Siis istume meie mehega üleval öösel 12ni, mil ta lõpuks ööunne jääb. Mainin ära veelkord probleemi tuuma: tegemist on lapsega, kes keeldub magama jäämast. Kui ta lõpuks uinub, siis magab enamasti terve öö. Uni kestab 11-12 h jutti ja ärkamisi tuleb ette väga harva.
Ma väga loodan, et oskate midagi uut välja pakkuda, mida ma kõikidest uneraamatutest juba lugenud-proovinud pole. Paari kuu pärast sünnib lapsele ka väikevend ja ma ei kujuta üldse ette, milliseks minu elu muutub siis...
Ette tänades, murelik ema
Saan aru nii, et olete põhjalikult lugenud foorumi uneteemalisi murekirju ja vastuseid, samuti uurinud hoolega vastavalt kirjandust. Seega peaks teil teadmisi olema piisavalt ja oma vastuses ma rõhutan üle mõned kohad, mida oluliseks pean.
Esiteks: võitlemine. Võitluslik olukord on kord selline, et kui kasutame jõudu, saame vastu kohe vähemalt sama suure hulga vastasjõudu. Suures piires on igasugune võitlus suhetes tulutu. Kas tuleks kõne alla võitlus lõpetada ja püüda kannatlikult ja armastavalt uurida lapse vajadusi? On tõesti oluline proovida kõike, mis võiks last aidata, kuid kui proovimisrepertuaar väga laiaks läheb, võib fookus ära kaduda. Ma ei tea, ehk olete probleemile erineva nurga alt lähenedes olnud piisavalt püsiv ja järjekindel, kuid igaks juhuks siiski nimetan ka süvenemise vajalikkust – vastasel juhul ei saa me teada tegelikku mõju.
Laps ei tee midagi ilma vajaduseta. Lapse käitumise all on peidus sõnum. Midagi ta teile selle käitumisega seega ütleb. Et seda ristsõnamõistatuse sarnast olukorda lahendada, on vaja püüda aru saada nii iseendast kui ka lapsest. Laps tajub väga täpselt tundeid, mis on peidus tema vanemate sees, ja seni kui teie olete kahtlev, on kahtlev ka laps. Eelkõige teil endal on vaja kindel olla selle tulemuslikkuses, mida teete. Proovides üht ja teist, sellesse suuremat uskumata, ei kaasne ka mõju. Laps loeb teie sisemist sõnumit paremini kui ta teie öeldud sõnu usub.
Teiseks: päevakava ja emotsionaalsed vajadused. Väga hea, kui lapsel on kindel päevakava ja une-eelsed rutiinid on rahulikud. Päevauni on teie lapsele tingimata vajalik. Maratoni jooksmine ei ole tingimata vajalik, küll on vaja hoolitseda selle eest, et lapse füüsiliste ning materiaalsete vajaduste kõrval oleksid kaetud ka tema emotsionaalsed vajadused. Neid olen ka enamasti silmas pidanud, vastates uneprobleemiga lapse vanemale viitega vajakajäämistele päevaste vajaduste osas.
Lapsel on vaja emotsionaalset kontakti vanemaga, lapsele ei piisa ema-isa füüsilisest kehast tema kõrval, talle on vaja, et vanem oleks tema jaoks 100% kohal. Näiteks kui täiskasvanu mõtleb legoklotse liigutades või karu hüpitades hoopis oma asjadele, ei ole see lapse jaoks piisav kontakt, kuigi vanem saab öelda: me ju mängisime kaks tundi! Mõistagi ei ole võimalik ega ka vajalik olla lapse jaoks kohal 24 t päevas, kuid mõni tund päevas on siiski vajalik täielik kohalolek, täielik kontakt. Kui teil on tulemas perre uus laps, siis see on kindlasti üks põhjus, miks te ei saagi olla lapse jaoks nii kohal, kui tema seda arenguliselt vajaks. Rase naine vaatab ikka enda sisse, see on loomulik, teisalt võiks emotsionaalse kontakti osas siiski mõelda, mis siin ehk lapsel puudu olla võib.
Lõpetuseks: miks mitte mõelda ka n-ö paradoksaalses võtmes? Näiteks nii: milleks võiks teile ja teie abikaasale vajalik olla see olukord, mil laps nii halvasti magama jääb? Vanemate sisemine protsess (enamasti varjatud) peegeldub tihti lapse käitumises, seda on endal kindlasti keerukas märgata. Kui te veel ei ole lugenud Jesper Juuli raamatut „Sinu tark laps“, siis soovitan soojalt ka seda.
