Täna teatas minu 14 aastane laps mulle, et TA VIHKABBBBB MIND!!! Seda minu keelu peale minna 3 päevaks koos mingi seltskonnaga kellegi maale. Ma ei julge küll oma tütart suvalise seltskonnaga koos kuhugi metsa tallu lubada, kes teab mis seal juhtub. Kambas on veel vanemad poisid ka ja... Väidetavalt olen ainult mina nii nõme ema, kes teda kunagi kuhugi ei lase (kuigi ma pole talle tavaliselt kuhugi minemist keelanud!) Nüüd kardan, et järsku läheb ikkagi minu keelust hoolimata. Nüüd ta ei räägi minuga enam üldse, enne läks sõnelus päris teravaks ja proovisin pärast uuesti rääkima, kuid ta ei lasnud mind isegi oma tuppa sisse, kuulab seal muusikat makk põhjas...
anna aega natuke tüdrukule. Viha lahtub peagi, siis proovi uuesti rääkida. Kui trots jääb sisse, siis võibki vihaga salaja minna. Mina mäletan, et käisin mitmeid kordi salaja, kui ema midagi ära keelas. Ema üldse ei kuulanud, seda miks või kus või kellega. Keelas ühtviisi kõike, isegi kui tahtsin hea sõbrannaga koos kuhugi minna. Eks paar korda tuli muidugi välja ka ja sain paraja koslepi. Teismelisena on ELULISELT tähtis teatud asjadel osalemine (hiljem tagasivaadates loomulikult mitte). Vanematel on raske mõista pubekat ja pubekal vanemat. Nii need tülid tulevadki!
Mul kogemused teismeliste poistega, kuid mured samalaadsed. Ega keelamine -pahandamine pole aidanud, inetud sõnad tulevad neil kiiresti suust, kuid leevendavat vabandust jäädki teinekord ootama. Parim mida olen suutnud teha on välja uurida külastatavate sõprade nimed, telefonid või aadressid, et siis hädajuhtumitel ikka appi tõtata. Samuti olen selgitanud, miks nii mures olen, mis on need ohud, mida kardan, et nendel pikkadel külaskäikudel-pidudel-jne. juhtuda võib ja püüdnud pisut ( minimaalselt õpetlikus stiilis )nõu anda, mida teha, kui midagi juhtub. Algul poetasin salaja kondoomegi taskusse, nüüd hiljem enam ei häbeneta. Ilmselt on sellest siiski kasu olnud, sest vahel on tulnud abistamas käia, ka sõbrad on helistanud, kui ülejõukäivaid probleeme on tekkinud ( näit. esimene (?) "pildituks" joomine). Tegelikult tahan Sulle julgustuseks öelda, et millalgi peab leidma endas jõudu lasta laps maailma uudistama ja neil on rohkem vastutustunnet ja pealehakkamist kui see ehk välja paistab. Pealegi jääb vanematele alati lohutamise ja aitaja roll, kui Sa seda ise lubad.
Tere!
Kirja lugedes jääb mõte peatuma järgneval: "14.aastane, pole tavaliselt kuhugi minemist keelanud, kolmeks päevaks seltskonnaga maale".
Miks just nendel?
Kui mõelda end 14-aastase tüdruku tasemele, siis on see temaealiste oluline vajadus olla koos sõpradega. Teie vajadus on kaitsta last ohtude eest. Vajaduste lahendused on sattunud konflikti. Teil on vajadus, lapsel on vajadus. Teie lahendus on keelata tütart minemast koos teistega. Tütre vajadus jääb aga rahuldamata. Varem olete lubanud tütart igale poole, nüüd aga tunnete tõsist muret tema mineku pärast. Tütar ei pruugi aru saada, miks tema minek nüüd teile nii vastumeelne on. Püüdke selgitada tütrele, miks te taha, et teda nädalalõpuks sõbra metsakodusse lubada. Proovige end kehtestada mina-sõnumi abil ja proovige kasutada konfliktilahendamise kuuesammulist mudelit.
Lugemiseks soovitan Tk. Gordoni "Tark lapsevanem" raamatut.
Aga mida annab teha siis nüüd kiirkorras?
Eelkõige püüdke lapse hetketundeid mõista. Ta on solvunud, vihane ja kurb.
Ka teie olete samades tunnetes. Enne kui hakata kehtestavaid sõnumeid saatma, oleks vajalik oma tundeid väljendada ja püüda mõista teist osapoolt. Nii teie, kui lapse emotsionaalne temperatuur on väga kõrge. Kui tunded on saanud tasakaalukamasse seisu, siis proovige koos probleemi lahendama asuda. Oluline on aru saada, et lapsel on tõesti vajadus olla koos sõpradega. Lahenduse otsimisel leida koostöö tütrega. Tema pakub oma lahenduse variandid, teie omad. Koos valite teiele mõlemale sobiva lahenduse, mis rahuldab nii teid, kui tütart.
