Minu poja on juba sünnist saati väga närviline ja püsimatu olnud. Ka tema ilmale tulek oli väga raske läbi erakorralise keisri. 2.5a ta pragtiliselt ei maganud ei päeval ega ööl. Proovisime kõike. Käisin ka erinevatel arstide juures. Seal soovitati rahusteid seda aga ei olnud mina nõus andma. Kui poja oli 2.5a lahutasin poja isast ja tulin vanemate koju tagasi. Läksin ka tööle tagasi aga kahjuks oli ka öised vahetused haiglas ja poja pidin jätma vanaisaga. Siis hakkas ta kuidagi öösiti magama aga mittu korda ärkas öö jooksul põhjuseta, lihtsalt nutis. 3a käisime Tartus lastekliinikus ja seal panid neoroloog, psüholoog,logopeed pojale puue arengu maha jäämine et ei vasta oma vanuse arengule nii kõnes kui muudes asiades. ja kaldub hüperaktiivsuse poole. Käime iga aasta ka taastus ravis mis ette kirjutatud. Oli juba enam vähem kui meie ellu tuli uus issi. Nüüd kevadel saame ka pere lisa. Poja on muutunud 100% Ta on vaid minu küljes kinni ja väga armukade või kuidas seda võiks nimetada? Ta tormab kohe meie vahele kui meees mu kõrvale istuda tahab või kui musi teeb. Ometi pole tema ka ilma jäänud paidest kallidest ja musidest olen igati üritanud rääkida et nii ei tohi ja tema on ka mulle väga kallis. Ja tal on veel komme mu mehele vastu rääkida et emme ütles seda ja tema ei tee nii nagu issi käsib. Poja on isegi koera peale kade kui koer tuleb kas minu või mehe juurte siis on kohe poja platsis ja tema tahab ka pai või et võtaks poja sülle mitte koera. Ja õhtuse magama mineguga on ka suur jama. Ta võib kasvõi teleka ees magama jääda aga enne oma tupa ei lähe magama kui mina kõrval tuppa ei lähe magama. Tema arvab et mina lähen ära või muutun kolliks. Kust küll selised mõted talle pähe tulevad? Ei ole ma teda kunagi üksi koju jätnud ja kollidega hirmutanud. Aga kõik see kodune elu ja poja käitumine on muutunud väga pingeliseks me muud ei tee mehega kui vaidleme selle teema pärast miks poiss nii teeb. Mees süüdistab mind et olen poisi ära hellitanud ja selle pärast ta käitub nii. Mina ei arva sedasi. Tahaks abi ja nõu kuidas käituda sellise lapsega ja kuidas selgeks teha mehele kuidas tema peaks käituma lapsega.
Kui poja ilmaletulek oli keeruline, seotud hirmude ja üleelamistega nii teile kui ka teie lapsele, siis lapse närvilisus, püsimatus ja probleemid uinumisega lihtsalt kuulusidki selle olukorra juurde. Vastupidiselt arstide soovitusele te lapsele rahusteid ei andnud, ja tõepoolest – rohkem kui rahustit on rahutule lapsele vaja ema rahustavat ja turvalist ligidalolekut. Ilmselt ei olnud aga kodune olukord ega teie meeleolu kuigi rahulikud – lahutusele eelnevad ikka ärevad ajad ja pinged, ja isegi kui isa-ema lapse nähes-kuuldes ei tülitse, tajub laps seda, sest lapsed on väga tundlikud. Kõik see, mis toimub isa-emaga, toimub ka lapsega.
Lapsele on vaja kasvamiseks rahulikku, sõbralikku, hoolivat keskkonda. Ma arvan, et ei ole vaja end halvasti tunda sellepärast, et see pole alati nii olnud. Küll aga võiks püüda selle poole, et see tulevikus nii oleks. Lapsed, kelle ümber on rahulikud ja hoolivad täiskasvanud, on reeglina ka ise rahulikud ja hoolivad. Hüperaktiivsuse üks tekkepõhjusi on see, et vanem pole lapsele emotsionaalselt kättesaadav, laps peab tegema pingutusi, et pälvida vanema tähelepanu. Nii harjub laps n-ö üle reageerima, sest tal on kogemus, et muul moel teda tähele ei panda.
Teie pojal on praegu hädasti vaja kinnitust selle kohta, et emme ja uus issi temast hoolivad, teda armastavad. Lapse käitumise kirjeldusest on aru saada, et laps lausa lunib seda teie käest. Seega, kui laps tuleb teie vahele või isegi teie ja koera vahele, siis loobuge teda keelamast, vaid andke talle see kinnitus, mida ta ootab: muidugi, sina tahad ju ka sülle, sina tahad ju samuti pai, oi, sa oled emme silmatera, emme kõige kallim! Kui laps saab piisavalt kinnitust selle kohta, et teil ei ole kavas teda maha jätta (see alateadlik hirm tekib lapsel ikka, kui peres on uus isa, või kui tulemas on uus laps), ja ta saab kindlaid sõnalisi ja füüsilisi (kallistused, musid, paid) sõnumeid selle kohta, ta tasapisi rahuneb. Kui laps on n-ö oma armastuse jao kätte saanud, ei ole ta enam nii kiivas uue issi vastu.
Andke lapsele ka rohkem aega uue issiga harjumiseks. Uus isa võiks esialgu olla rohkem sõbra kui isa rollis. Ka on abi sellest, kui mees teie nõudmisi toetab, nii ei teki lapsel võimalust, et ta üht võtab kuulda, teist aga mitte. Millegi „selgeks tegemine“ ja vaidlused ei vii reeglina kuhugi, parem pidage mehega neis küsimustes, mis praegu vaidlusi tekitavad, läbirääkimisi, püüdke selgeks tegemise asemel teha kokkuleppeid. Kumbki peaks saama rahulikult ära rääkida oma seisukohad ja ideed, niimoodi kordamööda kuulates ja rääkides peaks lõpuks sündima ka ühised otsused. Nii on kodune elu kõigile rohkem rahulolu pakkuv.
Kokkuleppeid saab edukalt sõlmida ka lapsega. Magama mineku aeg ja teisedki päevarutiinid peaksid olema enamvähem samad päevast päeva. Kui magamaminek on probleem, võtke teema üles juba päeval ja sel ajal, kui laps on rahulik ja teie ise ka. Rääkige lapsele oma murest ja püüdke last kuulata, et aru saada, mis on tegelikult see, mis last oma voodis uinumast takistab. Enamasti on abi kindlate rutiinide sisseseadmisest (rahulik mäng, hambapesu, unejutt või -laul, kallid-musid jmt) ja järjekindlusest nende rakendamisel.
Kui olete lapsel lubanud korragi diivanil teleka ees magama jääda või ta oma kaissu võtnud, on tal väga raske aru saada, miks ta ei võiks sama teha veel teiselgi korral. Piiride paikapanek on väga oluline lastekasvatuse osa. Laps ise ei tea, kust piirid lähevad ja tunneb end ebakindlalt, kui meie vanematena need paika panemata jätame. Ebakindlus on aga jällegi üks laste ärevuse, ebakindluse ja ülereageerimise põhjusi.
